5. Viinakõnõ, vellekene.

SL 1359.
H III 11, 757 (1) < Räpina, Võõpsu - J.Edur (1890).

Viinakõnõ jos vellekene,
õllõkõnõ, mu omadsõkõnõ!
Õllõ man iks ilotagõq,
viina man iks veerätelgeq!
Kui mi õlut ilota joomõ,
õlu tõrdut sys tõrõligi,
viin sys haame haagutõlli.
Piäme mi õllõlõ ilo,
tõõsõ ilo tõrdullõ -
selle meid kost´ma kutsutigi,
viina mano meid veerütedi.
Tulõ-s und mi magamahe,
pikkä und mi pidämähe,
tulli ilo-mi-istumõllõ,
pääle laulu laskõmahe,
üttekokko tä no kul´atama!
Iga rea esimest salmijalga lauldakse kaks korda järjestikku, näit. 1. r.: Viina-, viinakõnõ jos vellekene, ehk 3. r.: õllõ, õllõ man iks ilotagõq. Selle laulu on ka Fr.Kõiv 1890 üles kirjutanud, kus aga kolmas rida maha on jäetud ja mõned pookstavid ainult tõisiti kirjutatud, mis tähtsuseta on. Vaata H II 32, 345 (1).