1. Omaste ehk külanaiste laul mõrsjale, teda kutsuma minema ehtides.

SL 1410.
H, Setu 1884, 33 (6) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Nastakõnõ, mu sõsari,
mino meelimar´akõnõ!
Oo_ks imme, petijät,
esse, ilma võlsijat -
kõõ ütel´ iks hobõstõ liigaq,
ütel´ varsa vaelusõq!
Tunnõ_ks mi, tunnõ meelestäni,
tunnõ meele poolõstani:
ega_ks n´ooq olõ-s hobõstõ liigaq,
olõ-s varsa vaelusõq!
Nasta_ks, mu kulla sõsarõni,
aiat iks iäs eräle,
kuus-pääväs umast kotost!
Iih omma_ks hellätseq hobõsõq,
ommaq varsaq vankõril,
no aetat sa_ks kutsma kulla hõimu,
ese hõimu ilosat.
Nastakõnõ, mu sõsari,
peläku-i kutsuh,
ese majja manitõh -
nu_ks sa kutsut umma kodo,
vele majja manitsõllõt!
Jummal tiid, jumalakõnõ,
Mari tiid madalikku,
kui saat iks muia, mu sõsari,
tõistõ paika, pardsikõnõ,
kas tohit iks kutsuq ülä kodo,
kaasa majja manitsõlla?
Peläku-i kutsuh,
ese majja manitõh -
ese tekk´ iks olut oja võrra,
teie viina vii võrra,
viländ saa_ks olut umatsillõ,
viina veere rahvallõ!
Nastakõnõ_ks, mu sõsari,
mis no tetäq, kohes minnäq?
Ärä_ks ikku-i, murõhtagu-i!
Aja_ks ikku Jeessu pääle -
s´oo om iks jummal nii loonuq,
esi isknüq Marija:
muia_ks minnäq minijäs,
muia käändäq käskijalas!
Teno_ks olguq jumalallõ,
au maalõ Marijallõ -
illos´ iks oll´ minnäq ese kotost,
kallis umast kasupaigast,
uma_ks ese ümberelt,
kasvataja kaala alt:
esel om iks lavvaq ehitetüq,
ommaq lavvaq laaditõtuq,
olõ-i au armõtu,
olõ-i su pido perätü,
om iks sul ausa aulauda,
om illos´ ilolauda!
Võit iks kutsuq kodo hõimu,
ilosat ese hõimu.
Nastakõnõ_ks, mu sõsari,
mino meelimar´akõnõ,
saa-i sa paika põlõtuhe,
asõmõhe armõtuhe -
ese_ks läbi ihatigi,
kodo läbi kor´atigi!
Selle naati_ks varra valmistama,
inneaigu ehitämä.
Esiki_ks mi näie neiokõsta,
kabokõista kavatsõlli:
kõõ_ks viil kasvi kar´usõnna,
vinnü vitsavõtijanna.
Tulli_ks kosjaq kotust pite,
tull´ paigast parembast,
selle naas´ iks ese andõma,
vel´o viina juuma:
üli- sai_ks -ütele pojalõ,
kaalut käsikandõlõllõ,
selle naas´ iks su ese andõma,
naas´ iks latsõst laaditama,
kar´alatsõst kabistama.
Esiki_ks mi näie neiokõsta,
kabokõista kavatsõlli,
esi_ks mi tiiä sino iä,
latsõ ladvoni mälehtä:
kõiv om iks kar´avitsakõnõ,
vaher vüüvarvakõnõ,
koah iks sa kõoh kõõgutõti,
vahtõranna vaagutõti.
Nastakõnõ_ks, mu sõsari,
ärä_ks ikku-i, murõhtagu-i,
et sa_ks noorõst ehiteti,
kasinastõ kabistõti!
Kui jäänüq sa_ks kodo kaugust,
viibähünnüq velisihe,
sys olnu[-s] sa_ks illos´ imele,
olnu[-s] kallis kandijallõ,
illos´ olnu[-s] sys iks hüäle hõimulõ.
Määne_ks olnu vanna valmistõlla,
elähünnüt ehitellä?
Illos´ om iks meil noorta ehitellä,
kasuvata kabistõlla.
Nastakõnõ, mu sõsari,
mi meelimar´akõnõ!