11. Laul peigehele, kui ta pulma kutsumas.

SL 1425.
H, Setu 1874-1877, nr. 115 < Ton´a k. - Joh.Hurt < Palaga (1877).

Ill´o, noori vell´ovenni,
Ill´o, kallis imekana,
ega mi inne tarrõ tulõq,
tarõ läve lähkeste -
kai su ese hobõsist,
kai su velle verevist,
kas hiiroq häste ehitedüq,
varsaq häste valmistõduq,
mano käünüq ese käeq,
mano sõudnuq ese sõrmõq?
Ill´o, noori vell´ovenni,
Ill´o, kallis imekana,
edo sino esekest!
Hoie_ks tä kolmõ hobõst,
hoie viis verevät,
minka minnäq kolka kutsma,
viirdüq sõnna viimä.
Helläkene, noorõkõnõ,
om iks sul Soomõni suku,
võsso Võnnu liinani,
rikast hõimu Riiani,
peris hõimu Pihkõvani.
Ill´o, noori vell´ovenni,
Ill´o, kallis imekana,
tuust om vika veidikese,
tuust om raisku raasukõisi:
vell´o ommõ vaenõlatsi,
ilma imeldä kananõ,
võõra ime ehitedü,
kasvo-ime kasutõdu.
Ime om suulda kõnõlda,
maama keelele manida,
ega ei astuq ime armu,
kallu-i appi kanasõlõ.
Velekene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene!
Tarka olli mi vell´o,
olli kavval imekana:
lätsi toolõ talolõ,
ilmu toolõ eläjäle,
koh oll´ neio müüdäv,
kabo kaubatettäv.
Vell´o tundsõ tuu näio,
kaie tuu imekana,
kel oll´ iih uma ime,
uma ime, uma ese.
Vell´o tundsõ tuu näio,
kaie tuu imekana,
kiä om kuulus üle kolga,
kiä om veerüs üle veere,
üle külä küdsehep,
üle veere vereväp.
Velekene noorõkõnõ,
edo sino esekeist -
kaie varra vaivasärgi,
peie pall´o pahandust!
Vell´o oll´ väega noorõkõnõ,
imekana kasinakõnõ,
olõ-s no aigu sinno ehti,
olõ-s päivä sinno pääti.
Velekene noorõkõnõ,
sinol om iks kodo korgõ,
om sul illos´ elämine:
sul om kodo kuldakaalu,
hõpõmõõdu mõisah,
kotoh kulda kaalutas,
hõbõhõt sul mõõdõtas,
kodo massi kur´a liina,
maja hot´ madala mõisa.
Külarahvas, kullakõsõq,
vallarahvas, vaesõkõsõq,
meil om vell´o üle veere,
kosilanõ üle kolga!