12. Laul peigmehele tema ema kodus, kui ema ju surnud.

SL 1426.
H, Setu 1874-1877, nr. 76 < Järvepää k. - Joh.Hurt < Ul´ka (1877).

Ill´o, noori vell´ovenni,
küünü sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
mille ilda meile tullit,
ehet väega igävähe?
Ammu mi sinno siiä oodi,
vahe väiko valgõga!
Oodiq sa kodo umma imme,
kalmust umma kandijat?
Tulõ-s ime ehitämä,
kandijata kabistama.
Siin elli sino ime,
siin kasvi sino kandja,
siiä tulliq sa imme otsima,
kandijata kaema.
Küsüq risti-ristesält,
kas tull´ siiä sino ime.
Kui es tulõq siiä sino imme,
kaalu-s siiä kandijata,
võtaq sis kirvõs olalõ,
kuvvas kurja kangõlahe,
mine sis kalmu katõkeske!
Kui ei tunnõq turbit,
kui ei märgiq mättit -
pääle sinnä kadajaq kasunuq,
pääle sinnä pedäjä pikkünüq,
pähnämõtsa sääl pähütseh,
jallaj-mõtsa jalotsih -
raoq päält kadajaq kasunuq,
raoq päält pedäjäq pikkünüq,
pähnämõtsa raoq pähütsest,
jallaj-mõtsa jalotsist!
Tuu liinast liiva sõgõl,
tuuq turust tolmu sõgõl,
kyik liiv liigutõllõq,
kyik sõmmõr sõglutõllõq -
agu lövvät käe kääpäh,
agu sõrmõ sõmõrah?
Sõrmõga sa syna kynõlõq,
käega ajaq armujuttu!
Ill´o, noori vell´ovenni,
kas ime kodo tulõ,
kallus kodo kandijani,
kas tulõ lauda alostama,
ilolauda ehitämä?
Au-nakas-laud astma,
leemeliud liikuma.
Panõq liud liisnalõ,
luits ilma lugõmada,
panõq olu paja pääle,
pikri paja perä pääle -
agu käüse kodo kärpsil,
lindas kodo liblikul!
Agu tulõ tuvis paja pääle,
liblikus vast livva pääle,
tulõ kodo s´oos tunnis,
astus kodo s´oos ajas,
agu tulõ lauda alostama,
ilolauda ehitämä?
Kyik ommaq kuuh kutsutavaq,
hõimu kyik hyylah -
olõ-i sul umma imekest,
kallist umma kandijat!
Kui_ks, vell´o, siiä veereq,
imekana, sa siiä kaalduq,
kui ei lövväq siin umma imme,
otsiq hulgast huunist,
otsiq kõrrast kõlgussist,
kaeq läbi kaartõ-alotsõq -
agu um käkit kaartõ ala,
pant paasa vahelõ?
Üleskirjutaja lisamärk: "Lauldi peigmehele pulma kutsumise ajal."