13. Mõrsja laul isale, pärast pulma kutsumas käimist. [Mõrsjaikk isale.]

SL 1427.
H II 29, 831 (20) < Porovinka k. - J.O.Rütli < Anna Ivanova (1901).

Tätäkene, mille nakat minno andma,
kapo kaalutama?
Käve_ks sino käskjalah -
näio_ks saavat kur´a kottalõ,
kalgi kaalalõ!
Näio_ks käve kolgah kutsmah,
veereh sõnna viimäh -
külest ütliq külgmätseq,
veerest rahvas viirmätseq:
näio saa kur´a kottalõ,
kalgi kaalalõ!
Kodo tulliq koto kaemast,
ütli_ks sa korgõ kodo,
ilosa_ks elämise.
Näio_ks kuio kulatski kodo,
sata_ks saia mõisahe!
Sedä mõtli mino meelekene:
viiäs iks keriku külele,
[viiäs iks] mastõra mano -
viiäs iks kallis kavvõtõhe,
os´akõnõ üle ojje!
Kui ma_ks sinno kuulõ kuulvat,
mar´a, maalõ viivät,
kiroda_ks sis kerigukirja,
mäntse_ks mastõrakirja -
tätäkene, s´oo võit sa es´ki tiidäq,
et kergütedäs kerigukiräh
ja manitas mastõrakiräh!
Tuust om iks minol miil haigõ:
saa_ks kallis kavvõtõhe,
saa-i_ks kodo sagõhõhe,
astma õgalõ aolõ!
Laul on puuduline, käsikirjas osast ka väga halvasti kirjutatud. Et ta ainus on omast seltsist, siis oleme ommeti trükki pannud. Aimamise kombel on mõtete järg selge.