3. Mõrsja laul velele, enne kodunt väljasõitmist. [Mõrsjaikk velele.]

SL 1412.
H, Setu 1903, 405 (10) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Velekene armakõnõ,
sullõ_ks ma jalga kumarda,
mari maalõ heidä.
Küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma -
ütle_ks sa mullõ õigusi,
kõrda sa_ks kätte kynõlõq:
kelle sa_ks hiiro ehitellet,
kelle sa_ks varsa valmistõllõt?
Edi_ks mi suqka liina lää,
vai_ks lasõ laado pääle?
Velekene_ks armakõnõ,
velekene_ks kallikõnõ,
mullõ ütle-i sa õigut,
kõrda_ks kätte kynõlõ-i!
Ega sa_ks muqka liina lää-i,
muqka lasõ-i laado pääle,
minno sa_ks viit kolka kutsma,
saja synna saatma.
Mullõ sa_ks hiiro ehitelleq,
mullõ varsa valmistõllõq!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
vell´okõnõ_ks kallikõnõ,
painu_ks ma sinno pallõma,
heidä hellile synolõ:
mullõ panõq sa_ks raud rattillõ,
vasitsillõ vankrillõ,
mullõ panõq sa_ks tinadsõq teleq,
panõq sa hõpõ hõhilillõ,
panõq vasõq valimihe!
Neio olõ_ks ma rassõ rattih,
olõ vitäv verevil -
tulõsi-i vika vii pääl,
tulõsi-i ohtu oja pääl!
Kui tulõ_ks viga vii pääl,
tulõ ohtu oja pääl,
sys saa ikunõ elämine,
kah´olinõ kasuminõ!
Nu lää mi_ks sõitma suurt tiid,
laskma tiid lavvolist.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
esi_ks istuq ede pääle,
tulõq sa_ks uhjo hoitma,
tulõq piitska pidämä!
Neio_ks piiri perä pääle,
vaenõlats vaihhõllõ,
tõnõ sysar tulõ tõsõlõ poolõlõ -
ime lasõ-i mul ütsindä minnä,
kaasa lasõ-i minnä katõla käelä:
kuus pand kundõh käuma,
viis veereh saisma,
sys saat´ iks kolka kutsma,
saja synna saatma,
neio ello näütämmä,
kabo ello kaotamma,
umma ello unõhtamma.

SL 1413.
H II 4, 240 (103) < Treski k. - Jak.Hurt < Hemmo, Ivani naane (1886).

Velekene, mu armakõnõ,
velekene, mu kallikõnõ,
nu künnü ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma -
inne lää-i kotosta kohegi,
veerä-i vällä velisist:
"Kas annat iks tarrõ saja saistaq,
annat pinki peio istuq,
katõ kaasigõ karada?"
Kui anna-i tarrõ saja saistaq,
katõ kaasigõ karada,
sys lää-i kotosta kohegi,
veerä-i vällä velisist!
Nu künnü ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
"Ku annat tarõ saja saistaq,
katõ kaasigõ karada,
sys lää_ks ma kolka kutsma,
viirde sõnna viimä -
kas tuut sa viina vii võrra,
tuut olut oja võrra,
kutsuq käset ütsäkese,
kalduq käset katsakese?"
Kui tuut iks viina veidikese,
tuut olut osa peräst,
sys käse_ks ma ütsindä tullaq,
käse kalduq katõkese,
kutsu-i külest külgmätsi,
kutsu-i veerest viirmätsi.
Kui tuut iks viina vii võrra,
tuut olut oja võrra,
sys kutsu_ks ma ütsäkese,
kalduq käse katsakese,
kutsu_ks külest külgmätseq,
kutsu veerest viirmätseq.
S´oo_ks sa es´ki tiiät,
võidõq meelele mõtõlda:
näio olõ-i ma vaenõlats,
ilma eseldä-imeldä;
eseline ma_ks olõ, imeline,
viie_ks ma veliste sõsar,
kuvvõ vele kullakõnõ!
Nu künnü ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
Mullõ sa hiiroq ehitelleq,
mullõ laugiq laaditõllõq -
näio lää_ks ma kolka kutsma,
viirde sõnna viimä!
Mullõ panõq sa_ks ravvadsõq rattaq,
panõ_ks sa tinadsõq teleq,
panõq püürtüq pöörüseq -
näio olõ_ks ma müüdükene,
kabo olõ ma kaubõldukõnõ,
nu olõ_ks ma rassõ rattilõ,
vitäv vele hobõsillõ!
Tuud iks ma pelgü pelgä,
tuud murõht murõhtõllõ:
müüdä lää_ks ma küläst kümnest,
saa müüdä saast talost -
agu ütles iks vald vaesõst,
kaes kolk kurvalisõs?
Hiiroq sa höste ehitelleq,
laugiq höste laaditõllõ!
Kui ma olli näiokõnõ,
kui ma kasvi kabokõnõ,
kõõ käve_ks ma sino käskeh,
joosi sino juhatõh,
inäb käve ma ilma käskmäldä,
inäb joosi ma juhatamalda!
Velekene, mu armakõnõ,
velekene, mu kallikõnõ!

SL 1414.
H II 3, 38 (21) < Setumaa - H.Prants (1889).

Velekene, mu armakõnõ,
ummi ruunõ, v., rututõllõq,
ummi verevit, v., sa virotõllõ!
Hõimu om mul, v., kavvõh kutsminõ,
üle vete um, v., syna viimine -
umakõsõq mul, v., unõhusõq uutõh,
umakõsõq mul, v., vajusõq vahtih:
miä mul, v., um sirgõ sysari,
tuu mul, v., unõhus uutõh.
Hot´ ummaq, v., sul ravvadsõq rattaq,
nu olõ, v., ma näio ikulinõ,
nu olõ, v., ma rassõ rattil,
nu olõ, v., ma vitä[v] verevil.
Lühendus v. on = velekene

SL 1415.
H II 4, 55 (16) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi naane (1886).

Velekene, mu armakõnõ,
velekene, mu kallikõnõ,
no istut sa mullõ_ks ede pääle,
uma, tulõt iks uhjo hoitmahe -
kääriq võtaq sa_ks kulladsõq kätte,
lõigi-võtaq-ravvaq hõbõhõtsõq!
Oho näet kui iih minevät,
kaiho iih kalluvat,
sys lõika_ks katski kaiho-kablaq,
oho-uh´aq arotõllõq -
sys nakka ma_ks ohodo elämä,
nakka kaihoda kasuma!
Velekene, mu armakõnõ,
velekene, mu kallikõnõ,
suurõq võtaq sa ruunaq suu veerest,
ratso võtaq sa pää päätest,
vällä vii_ks sa umist värehist,
ussõ viiq umast uss-aiast!
Ega sa minno veeguq vii tiid,
ega kankuq kar´a tiid,
viiq sa minno vilä teedä,
kannaq minno kaara teedä!
V. 11. ohodo ei ole trükiviga, vaid adj. privativum = ohutu.Lõpp -do on soome värki pehmendatud.