6. Külanaiste laul, kui mõrsja kutsuma minnes mööda sõidab.

SL 1420.
H, Setu 1903, 102 (48) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kae_ks mi, kae meelestänni,
kedä_ks mi näe tulõvat?
Mõtli_ks mi sya sõitõvat,
vinne_ks mi väe veerivät,
eka_ks taa sõda sõida-s,
eka_ks taa veerü-s vinne vägi -
tulõ_ks taa neio noorõkõnõ,
kaalus iks taa müüdä kabokõnõ!
Lätt iks kulla kutsma,
astus iks aigu viitmä,
kolka lätt iks hõimu kutsma,
armast iks hõimu ajama.
Kui sa_ks läät tõõsõ kõrra,
astut iks tõõsõl aol,
läät iks sa, neio, ütsindä,
kaalut iks sa katõla käelä.
Nu lääde sa_ks hüvvil hobõsil,
kallis iks kaarasüüjil,
hiiro_ks höste ehitediq,
varsaq höste valmistõtuq.
Sino_ks mi tunnõ eselitse,
ese_ks-litse, imelitse:
ese um iks höste ehitännü,
kandja_ks höste kabistannu,
hopõn um sul iks kaaliga katõt,
lavvarätt iks pääle laotõt.
Selle um timä_ks kaaliga katõt,
lavva_ks-rätil laotõt -
sys tund iks kolk kositust,
viir iks viinajuudust:
um iks tä müüd neiokõnõ,
um iks tä kaubõld kabokõnõ.
Umma_ks käunuq ese käeq,
umma_ks sõudnuq ime sõrmõq,
ese_ks pässäq päitsil,
vell´o_ks sõrmõq suitsil.
Selle olt sa_ks höste ehitet,
kaunihe kabistõt:
olõ-i sa valla vaenõlats,
olõ-i sa kolga kurvalinõ,
olt sa_ks vallah varalinõ,
olt iks sa kolgah kullalinõ.
Kuulõq sa_ks, kulla sysarõnni,
mõista_ks, meelimar´akõnõ!