1. Esäle.

SL 1429.
EKS 4° 4, 175 (1) < Setumaa - G.Masing (1869).

Tätäkene, armakõnõ, kallikõnõ,
ma sullõ jalga kumarda,
mar´akõnõ maha hiidä.
Sis ma oiu olgõ nõalõ,
sis ma kallu kaala ümbrele,
sis ma naka kõrda kõnõlõma,
armujuttu naka ajama.
Milles sa_ks naksiq ärä andma,
pardsikaista paika pandma?
Kas ma_ks käü-s sino käskeh,
vai ma_ks astu-s sino aieh?
Kui ma_ks käü-s sino käskeh ,
kui ma astu-s sino aieh,
piitsk võtnuq sa umma peio,
ruusk võtnuq sa umma rusikohe,
inne pesnüq sa piidsal,
inne ropsnuq sa roosal,
kui naksiq sa ärä andma,
pardsikaista paika pandma!
Mina olõ_ks noor neiokõnõ,
mina olõ_ks kassuv kabokõnõ -
kui ma saa ülä kodo,
kui ma kallu_ks kaasa majja,
agu mõista-i ma töödä tetäq,
agu ülä_ks võtt piidsa umma peio,
võtt roosa umma rusikohe?
Agu saa_ks kuulda mu kodolõ,
tiidä_ks hellä velisile?
Om iks kuri kullõlda,
kuri om iks kolgal [kõnõlda],
halv om iks veerel veerätellä!
V. 17 ropsnu - kk.: proksnu. Ääre pääle on Masing ka plaksnu kirjutanud, aga siis jälle ära kustutanud, mis tunnistuseks on, et ta sõna kuju poolest kahevahel oli.

SL 1430.
H, Setu 1884, 429 (9) < Teaste k. - Jak.Hurt < Teaste Saava (1884).

Tätäkene armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
mille naksi_ks ärä andma,
paika pandma pardsikõist?
Kas jõvva-s kävvüq su käskeh,
astuq sino aiõhnani?
Kui jõvva-s kävvüq ma su käskeh,
astuq sino aiõhnani,
piitsk võtnuq sa_ks umma peio,
ruusk umma rus´kohe,
ärä sa_ks pessnüq piidsala,
ärä rops´nuq roosala,
naanu-s sa neiot andmahe,
partsi paika pandmahe!
Ollõv iks kuri ülä elo,
kalg´ kaasa kasuminõ.
Kui ma_ks saa ülä kodo,
ülä kodo, kasa majja,
kui mul iks saa kuri elo,
kalg´ kaasa kasuminõ,
jõvva-i ma ello unõhtõllaq,
jõvva-i meelest minehtelläq -
sis ma_ks ikõ hingetünnä,
maah kuugu koolussinna!

SL 1431.
H, Setu 1884, 59 (15a) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
no nakat sa_ks eräle ajama,
nakat ussõ olõtama,
no panõq sa_ks palka paja pääle,
panõq vaiva vaja pääle!
Tätäkene, inne lää-i_ks ma kotosta kohegi,
veerä-i vällä velisist,
kui pan't iks mu palga paja pääle,
pan't vaiva vaja pääle!
Tätäkene, mullõ annaq sa lehm lyialinõ,
lammas laudaperäline!
Tätäkene_ks armakõnõ,
kas annat iks särki-kas'kat?
Kas'k annaq sa_ks kar´ah käümäst,
virve vitsa võtmast!

SL 1432.
H III 29, 866 (9) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
mille naksiq sa minnu andmahe,
naksiq kapo kaalutama?
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
sullõ oiu_ks ma olgõ nõalõ,
kaalu kaala ümbrele!
Sino upu ma olgõ nõalõ,
kao kaala ümbrele -
uja ütle_ks su olgõ nõalõ,
kao ütle_ks su kaala ümbrele.
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
nüüd küünü ma sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
mille naksiq sa minnu andmahe,
naksiq kapo kaalutama?
Nüüd küünü ma_ks sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
mille olõ-s sul hallõ andõh
ja [kallis] kapo kaalutada?
Kas käü-s sino käsku pite,
vai joosõ-s sino juhatust pite?
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
las tulõ no_ks suuri suvõkõnõ
ja kinä keväjäkene,
küll minno sa vaja haarat,
vaja haarat, vaja lövvät!
Lasõ läät iks sa niitü niitmähe,
kallis, kaari ajamahe,
mino mõtlõt iks sa iih olõvat,
iih olõvat ja perrä tulõvat -
ega_ks no minno inämb iih olõ-i,
iih olõ-i, perrä tulõ-i!
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
küll sa minno vaja haarat,
vaja haarat, vaja lövvät
iks sa minno valusahe,
tunnõt vaja tulusahe!
Lasõ läät iks sa põldu põimmahe,
lak´a väljä laapimahe,
tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
mino mõtlõt sääl iks iih olõvat,
iih olõvat, perrä tulõvat -
ega minno_ks inämb iih olõ-i,
iih olõ-i, perrä tulõ-i!
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
edo jäät iks sa üligi ütsindä,
kallis katõla käelä!
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
nüüd küünü ma_ks sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
kas annat sa_ks mullõ lehmä, lammast,
kas annat iks särki, kasukat?
Särk annaq mullõ_ks säre püüdmäst,
kas'k anna_ks kar´ah käümäst!
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
mullõ angu-i_ks sa mullust vasikat,
mullõ anna_ks sa lehm lyialinõ,
lammas laudaperäline;
mullõ angu-i_ks sa mullust vasikat,
tinarinda till´okõst!
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ,
no_ks kuulõq mu kumardaminõ,
miilde panõq mu pallõminõ!
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks kallikõnõ!

SL 1433.
A: SKS, Veske-Stein nr. 90 b < Selise k. - V.Stein < Orti Kull´o (e.a.1872).
B: ÕES, V.Stein 1, nr. 21 b ja H II 62, 667 (21 b).

A. (algupärane üleskirjutus):
Tätäkene armakõnõ,
tätäkene no kallikõnõ,
sullõ ma_ks jalga kumarda,
sullõ maani maalõ heidä!
Kuis no sul, t., olõ-i hallõ andõ[h]
ja kallis kallutõh?
Mul om armas är minnäq,
kallis su kaala ümbrelt!
Innebä müünüq Must´o-lehmä,
kallutanuq Kares-lehmä,
kui möiteq mino, neiokõsõ,
kauplit mino, kabokõsõ!
Mul om iks armas är minnäq,
kallis kaala ümbrelt,
astuq no_ks, t., sino armult!
Tätäkene armakõnõ,
kuis võttaq mul vyyraq umasta
ja umaq jättäq vyyrast?
Kui mul iks sääl kur´astõ tetti,
ülihalvastõ üteldi,
kui saa ülä koto[h] kuri elo,
kaasa koto[h] kalg´ elo,
sys sullõ ma naka, t., kodo kuulutama,
ese tarrõ ikkõmahe!
No esäkene, tätäkene,
ku saa höä elo,
sys ma kodo ello kuulutõllõ-i,
ese tarrõ ikõka-i!

B. (Pärastine ümberkirjutus):
Tätäkene armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
sullõ ma jalga kumarda,
sullõ maani maalõ heidä!
Kuis sul, kallis tätäkene,
olõ-s no hallõ ärä anda,
kallis minno kaotada?
Mul om hallõ ärä minnäq,
kallis sino kaala ümbrelt.
Innembä müünüq musta lehmä,
kallutanuq Karjas-lehmä,
kui müüt mino, neiokõsõ,
kauplõt mino, kabokõsõ!
Tätäkene armakõnõ,
kuis võttaq mul vyyraq umasta
ja umaq jättäq vyyrasta?
Kui mul sääl kurja tetäs,
ülihalvastõ üteldäs,
kui saa ülekohtu kuri elo,
kaasa kodoh kalgi elo,
sis sullõ ma kodo kuuluta,
ese tarrõ ma ikkõ'õn!
Kui aga om höä elläq,
sis kodo ma kuulutõllõ-i,
ese tarrõ ma ikõ-i!

SL 1434.
H, R 1, 9 (1) < Setumaa - Jak Hurt (1872-1880 vahel).

Tätäkene armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
küünü sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudõma:
mille panniq sina ette hobõsõ,
mille panniq ratso rattilõ?
Edi käset minno kerikohe,
vai sa ajadõ minno alõvuhe?
Kui ma olli neiokõnõ,
kui ma kasvi kabokõnõ,
sys kõõ aieq kängil käümähe,
kõõ saadiq saapil!
Küll ma tunnõ meelestäni,
tunnõ meele poolõstani:
käse-i sa minno kerikohe,
aja-i minno alõvuhe -
minno nakat sa eräle ajama,
nakat ussõ olõtama!
Tätäkene, küünü sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
edi käü-s sino käskeh,
vai ma joosõ-s juhatõh?
Mille naksiq eräle ajama,
naksiq ussõ olõtama?
Tätäkene, jätä-s suvõs umma kodo,
aastagas armilõ.
Suvõ tii tüüd sund´malda,
aastaga ajamalda.
Tätäkene, no olli nuur neiokõnõ,
olli kassuv kabokõnõ,
usu-s ma sino oppuist,
võta-s tyys tõrõlõmist -
tätäkene, no ma usu sino oppusõ,
võta tyys tõrõlõmisõ!
Kuis olõ-s sul hallõ ärä anda,
kallist ärä kaubõlda?
Minol om küll hallõ ärä minnä,
kallis ärä kalduda!
Kuri_ks mul minnä umast kotost,
rassõ umast rahvast!
Tätäkene, innebä annuq aidahar´a,
tarõ katus kallutanu,
kui anni_ks mino, neiokõsõ,
anniq kalli kabokõsõ -
aida_ks tennüq tõsõl aol,
tarõ tennüq tõsõ talvõ,
ega_ks minno säält kuu kodo lasta-i,
mitu aigu armilõ!
Uma tulõ_ks kodo mul unõhtõlla,
meelest hiitäq hellä vell´o.
Tätäkene, innebä ma_ks mii unõhtanuq,
innebä võiu võõrutanuq,
kui_ks ma kodo unõhtõllõ,
meelest hiidä hellä vell´o!

SL 1435.
H I 8, 429 (44) < Miikse k. - J.Sandra < Miikse Ogask (1896).

Lähüneq, tätäkene, mu lähkohe,
kulla tulõq mu kottalõ!
No ma küünü küsümähe,
no ma nõsõ nõudõmahe:
kohe nakat käko käskemähe,
kohe armast ajamahe?
Eäs nakat sa eräle ajama,
kuus-pääväs umast kotost.
Armas om mul ütestä arõda,
kallis ütestä kakõda!
No ma küünü küsümähe,
no ma nõsõ nõudõmahe:
kas olõ-s tüüd mino tetä,
olõ-s asõld mino aiaq?
Andnuq sis neio näüdsikus,
os´a andnuq vyyra or´as -
olõ ma_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ neiokõnõ,
olõ kassuv kabokõnõ!
Kulla käveq sina kotoh käümäh,
arma asõnd ots´mah -
mändse mullõ kotusõ korssiq,
mändse asõmõ arvssiq?
Kas kaiq mullõ kar´amaid,
löüseq hüvvi leevämaid,
vai otsõq paiga ohulisõ,
kaieq paiga kah´olisõ?
Kui otsõq paiga ohulisõ,
kaieq paiga kah´olisõ,
naka sis ohuh elämä,
naka kah´oh kasuma.
Kui_ks kaieq kar´amaid,
kui vaheq vilämaid,
kui löüseq leevämaid,
naka sis õnnõh elämä,
naka kar´ah kasuma.
Kui naka õnnõh elämä,
tuu kosti sino kodo,
piiraku sino perrehe;
kui naka õnnõlda elämä,
kah´olinõ kasuma,
kurva tuu meele ma kodo,
pahameele paja pääle:
umma naka ma ohtu ütlemä,
umma kaiho kaibama,
umma ello ikõmahe!

SL 1436.
H II 4, 256 (110) < Treski k. - Jak.Hurt < üks vana naine (1886).

Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ,
sullõ ma jalga kumarda,
mar´akõnõ, maalõ heidä,
küünü ma sult küsümä,
nõsõ sult nõudma:
mille naksiq sa minno andma,
naksiq kabo kauplõma,
milles sa minno pelksiq piteh,
milles sa minno hoolõq hoitõh?
Selle pelksiq sa minno piteh,
selle hoolõq minno hoitõh:
agu sa mõtliq mu kodo jäävät,
mõtliq mu vanas minevät?
Ega ma, kabo, kodo jäänü-s,
imelatsi vanas lännü-s -
kuusõl oll´ iks pall´o kosijit,
tammõl pall´o tahtjit!
Olõ_ks ma nuur näiokõnõ,
olõ kassuv kabokõnõ.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari tiid iks madalakõnõ -
ma saa_ks veliste sisse,
kuvvõ saa vele kottalõ,
viie saa vele veerele -
mille sa korja-s mullõ kotussit,
arva-s mullõ asõmit?
Ma olõ_ks nuur näiokõnõ,
olõ kassuj kabokõnõ,
sa võinuq mullõ_ks kotussit kor´ada,
võinuq asõmit arvada!
Suurõ ütle ma süü sino pääle,
miil om iks paha parhilla:
ussõ saa_ks ma umast hõimust,
vällä saa ma välirahvist,
suu- saa ma -saari sisse,
vaovidõ vaihhõlõ!
Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ!

SL 1437.
H, Setu 1903, 400 (8) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Esäkene armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
sullõ_ks ma jalga kumarda,
mano lää ni maalõ heidä,
sullõ kaalu_ks ma kaala ümbrelle,
oiu olgõ nõalõ!
Küünü_ks ma sinolt küüsümä,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
milles sa naksiq minno andma,
naksiq sa kanna kallutamma?
Minno ajagu-i umalt armult,
kaitsku-i kaala ümbrelt!
Kui ajat iks umalt armult,
kaidsat kaala ümbrelt,
kohe vaos sys vaesõkõnõ,
kohe astus armõdukõnõ?
Küünü_ks ma sinolt küüsümä,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
mille sa_ks naksiq andma,
naksiq kapo kallutamma?
Jovva-s kävvüq käskeh,
joostaq su juhatõh?
Edi sa naksi_ks viina tahtma,
naksiq sa olt juuma?
Kui naksiq sa_ks viina tahtma,
naksiq olt juuma,
lännüq sa_ks liina linnoga,
kalloga kauplõmma:
inäb saanu_ks liiko linost,
inäb saanuq kasvo kalost,
kui saiq no kasvo kabosta,
liiko linahiustõst.
Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ,
minno naksiq sa_ks eräle ajama,
kattõ päähä kallutamma!
Edo ummaq mul iks sirgõq sysarõq,
man meelimar´akõsõq -
peräh mõtlõt iks pikebäq saavat,
takah targõbaq kasuvat,
nuu_ks nakasõq käuma käskeh,
juuskma sino juhatõh?
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ,
pikebit naanu-s pelgämmä,
targõbidõ peräst naanu-s taatamma -
pikebäq naka-i sinno pelgämmä,
vanõbat varima!
Kohe sa_ks käsiq, sinnä käve,
lätsi_ks ma sino lähäteh,
joosi sino juhatõh!
Küünü_ks ma sinolt küüsümä:
kui_ks nu kos´aq kodo tulliq,
kui_ks viinaq kodo veeriq,
käve_ks sa koto kaemah,
käve_ks sa asõnd arvammah.
Tätäkene_ks armakõnõ,
küünü_ks ma sinolt küüsümä:
edi löüsi_ks säält korgõ rüäkuh´a,
löüsiq rassõq rahakarbiq,
selle naksi_ks sa andma,
umma kanna kallutamma?
Tulõ_ks mul minnäq, miä tetäq -
kuri um minnä umast kotost,
rassõ umast rahvast! -
tulõ_ks mul minnäq, miä tetäq:
sünnü-i hiuss ese kodo,
palõh vele paja pääle!

SL 1438.
H II 4, 53 (15) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko (1886).

Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ,
sinolt ma_ks künnü küsümähe,
sinolt nõsõ nõudmahe:
edi olliq sa_ks viino himonuq,
vai olliq sa olut janonuq?
Kuis minno sa_ks iästä möieq,
kuis minno sa kaupliq kaugõst,
üte möieq sa toobi viina iist,
tõsõ kaupliq sa ollõkanni iist?
Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ,
kui jää-s sul tüüd mino tetäq,
kui jää-s sul asõld mino aiaq,
kesält pannuq sa kivve korjama,
kar´amailt kannikit,
syski saanu_ks tüüd mino tetäq,
saanu_ks asõld mino aiaq!
Sinolt ma_ks künnü küsümähe,
sinolt nõsõ nõudmahe:
kas annat sa_ks lehmä-lammast,
mullõ annat kas iks särki-kas'kat?
Särk annaq sa_ks säre püüdmäst,
kas'k annaq kar´ah käümäst!
Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ,
küll iks ma tei sino tüü,
küll ma ai sino asõld!
Sinolt ma_ks künnü küsümähe,
sinolt nõsõ nõudmahe:
kõõ hoiji_ks ma sino hobõsit,
kasutõlli_ks kaarasüüjit -
kas annat no_ks pääväs pääle istuq,
tunnis annat pääle toedaq?
Inne lää-i ma kotosta kohegi,
veerä-i vällä velisist,
kui ummaq sul hiiroq ehitedüq,
kui ummaq laugiq laetõduq,
mustaq säetüq mundrihe,
paadiq hõpõpandlihe.
Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ!

SL 1439.
H, Setu 1874-1877, nr. 7 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Oka (1874).

Esekene helläkene,
tätäkene, tähekene,
küünü-i ma sinolt küsümähe,
mille möiet näiokõsõ,
mille kauplit kabokõsõ -
vet iks sa viina himotsiq
vai olliq sa olut janonuq?
Kui olliq sa viina himonuq,
olliq oluta janonuq,
sis ajanuq vell´o viina perrä,
umma poiga ollõ perrä,
sul toonuq olut oja võrra,
sul toonuq viina vii võrra,
siski müünü-s minno, näiokõist,
kaubõlnu-s minno, kabokõist!
Esekene helläkene,
mille pelksit minno pitenäni,
hooli-s sa minno hoitõh?
Kas olli ma pall´o paa man,
vai olli liiga livva man?
Partsi olli ma ese paa man,
lindu sino livva man.
Esekene helläkene,
hukka mõtlit mu minnä hoitõh,
raisku mu minnä ravitõh -
vet olli kotoh kuusi suvvõ,
vele kotoh viisi suvvõ,
siski olõ-s lännü ma hukka hoitõh,
siski olõ-s lännü ma raisku ravitõh!
Esekene helläkene!

SL 1440.
H II 4, 235 (101) < Treski k. - Jak.Hurt < Hemmo, Ivani naine (1886).

Esekene helläkene,
tätäkene, tähekene,
küünü ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
mille naksiq sa_ks näiot andma,
naksiq kapo kallutama,
edi olliq sa_ks viina isonuq,
edi olliq sa olta janonuq?
Mille olõ-s armas andõh,
olõ-s kallis kallutõh?
Ku mullõ_ks kos´aq kodo tulliq,
viinaq veeriq velisihe,
ütliq sa_ks n´ooq Leho liigaq,
Leho liigaq, kar´a kaubaq.
Ku mullõ sa_ks ette ülnüq,
kõrra kätte kõnõlnuq,
sys lännüq ma_ks kotost tuust tunnist,
astnuq kotost tuust aost!
Mille olõ-s iks hallõ andõh,
olõ-s kallis kallutõh?
Edi jää-s iks tüüd mino tetäq,
jää-s leibä mino süvväq?
Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu tähekene,
kui minnä mul iästä eräle,
kaugusta_ks kattõ hulka?
Mille naksiq sa minno andma,
mille kapo kallutama?
Nu künnü ma sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudmahe:
kui, näio_ks, ma saa ülä kodo,
kallu kasa vanijallõ,
mullõ annaq sa lehm lyialinõ,
lammas laudaperäline!
Mullõ angu-i_ks mullust vasikõt,
timahavvast till´okõist:
mullunõ_ks kuri müügmä,
timahavvanõ tihkõ tänitämä!
Sys ku_ks saa ülä kodo,
kallu kasa vanijallõ,
ku annat iks mulludsõ vasika,
timahavvadsõ till´okõsõ,
viie saa_ks veliste sisse,
kuvvõ vele kottalõ,
ku naatas iks eräle ajama,
ku naatas iks viirde vihkama -
sys nakas iks ülä ütlemä,
nakas kasa kadsatama.
Minno nakaq sa kost´ma kutsma,
minno nakaq sa vasta võtma!
Kui_ks tulõ pühikene,
astus armas aokõnõ,
ku nakat iks olut utma,
nakat viina veerätämä,
minno sa_ks ollõst unõhtagu-i,
lasku-i meelest mii aigu!
Tätäkene mu armakõnõ,
tätäkene mu kallikõnõ!

SL 1441.
H, Setu 1903, 35 (19) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tätäkene_ks armakõnõ,
mille naksi_ks minno andma,
naksiq kapo kaalutamma?
Nu küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
minno sa_ks panniq paljost,
minno sa_ks liiast liigutõlliq -
mille sa_ks hoolõq hoitõh,
mille sa_ks pelksiq pitehnäni?
Hukka mõtliq sa_ks minnev hoitõh,
raisku minnev ravitõh -
eka lännü-s iks ma hukka hoitõh,
lännü-s raisku ravitõh!
Kolga naksi_ks ti kiili kullõmma,
valla suid sorõhit.
Kolk iks kur´astõ kynõli,
viir iks veerät´ vihasahe:
kolk ütel´ iks mu kodo jäävät,
vald ütel´ iks mu vanast minevät.
Tuu olnuq sul iks murõh väikene,
tuu olnu sul iks pelg peenükene -
eka jäänü-s ma kodo kolga läbi,
lännü-s ma vanast valla läbi,
kodo jääs iks mino kur´otaja,
vanast lätt iks mino vannutaja!
Sedä_ks kolka kynõli,
sedä_ks viir veerätelli:
kuusõs iks jäävät kodo ette,
tammõs iks jäävät tarõ ette.
Jäänü-s ma kuusõst kodo ette,
jäänü-s ma tammõst tarõ ette -
kuusõl olli_ks kuus kosijat,
tammõl olli_ks mitu tahtjat!
S´oo ütle ma_ks süü sino pääle:
kas um sul iks hallõ anda,
kallis kapo kaotada?
Neiol um mul iks hallõ är minnä,
kallis kotost kaotada!
Nu küünü ma_ks sinolt küsümä:
pall´os iks minost anti,
kallihe sa_ks kauba teieq?
Mille sa_ks möiq odavahe,
mille_ks sa kaupliq kasinahe?
Üldäq võinuq sa_ks hinda inäbä,
kabo- tetäq sa_ks -kaupa korgõppa -
üte möi_ks sa poolõ toobi iist,
katõ ollõkanni iist!
Sullõ sai küll iks hinda veit´kese,
sai kaupa kasinahe -
inneb võinu_ks aida müvväq,
tarõkatusõ kaubõlda,
sullõ saanuq sys iks hinda inäbä,
saanuq rahha rohkõppa.
Minno möiq sa_ks iäst ikma,
möiq noorõst nuutsk´ma!
Nu küünü_ks ma sinolt küsümä:
kas jää-s tüüd mino tetäq,
vai jää-s asõld mino aiaq?
Kesält pannu_ks minno kivve korjamma,
kaldõst iks kanda kakma!
Mille sa_ks minno panniq paljost,
liiast liigutõlliq -
edi panniq sa_ks liiast livva man,
panniq pall´ost paa man?
Nu küünü_ks ma sinolt küsümä -
neio lää_ks ma kolka kutsma,
viirde lää_ks ma synna viimä,
kulla lää_ks ma hõimu kutsma,
saja lää_ks ma synna saatma -
nu küünü_ks ma sinolt küsümä:
kui_ks sa käset, nii käu,
kui_ks sa oppat, nii olõ!
Kui_ks ma kasvi kotoh,
olli uma ese man,
kõõ käve_ks su käsku pite,
kõõ olli_ks su oppust pite.
Neio olõ_ks nu müüdükene,
kabo, olõ_ks ma kaubõldukõnõ,
nu lää_ks ma umasta aosta,
umast lää ma_ks aost ostõtust,
mar´a lää_ks ma raha massõtust;
eka_ks ma viidäq ese aigu,
ese_ks aigu, ime aigu,
nu ma_ks viidä ülä aigu,
nu_ks ma kaalu kasa aost.
Nu küünü_ks jäl sinolt küsümä:
meil um iks suku Soomõni,
võssa Võnnu kerikonni -
kas käset sa_ks kyiki kutsuq,
armit arvadaq?
Kui_ks sa käset, nii käu!
Kas käset iks kutsuq kolmõkese,
käset iks veerdäq viiekese?
Kui_ks sa käset, nii kutsu,
kui sa_ks arvat, nii aja!
Tätäkene armakõnõ,
nu painu_ks ma sinno pallõma:
kas sa_ks mullõ hiiro ehitäde,
mullõ_ks sa laugi laaditat?
Kui sa mullõ_ks hiiro ehitelle-i,
kui sa mullõ_ks lauki laaditõllõ-i,
kui sa mullõ_ks varsa valmistõllõ-i,
sys lää_ks ma kotõl kutsma,
saapil iks synna saatma,
valda sys iks vaesõ värki -
saa sys ma_ks kolka kurvalinõ,
viirde lää_ks ma silmäviiline.
Nu sa mullõ_ks ütleq õigusi,
kõrrakõnõ sa_ks kätte kynõlõq -
kui sa mullõ_ks hiiro ehitelle-i,
ülält lää sys iks hobõst küsümä,
valgõt ruuna vaidlõmma!
Nu küünü_ks jäl sinolt küsümä -
sullõ hoiji_ks ma hüvvi hobõsit,
perrä kai_ks ma kaarasüüjille,
suvõ olli_ks ma sulanõ-poiss,
talvõl iks olli tallipoiss,
kõõ käve ma_ks nurmõ kündmäh,
kallis käve ma_ks atra kandmah -
nu küünü_ks jäl sinolt küsümä,
nu nõsõ_ks jäl sinolt nõudma:
kas sa_ks näiq neio tüüd,
kavatsõlliq kabo tüüd?
Kutaq läpe-s ma kiräkangit,
pilla peelile alostaq -
kõõ tulli_ks mul haina haardminõ,
kulla tull´ nu_ks koti tuuminõ:
rua kanni ma_ks haino rüpüga,
kuh´a kanni ma_ks haino kotiga.
Kõõ hoiji_ks ma hüvvi hobõsit,
kallit kaarasüüjit,
pääväst iks hoiji pääle istuq,
tunnist pääle toedaq:
kui_ks ma lää kutsma,
viirde lää_ks ma synna viimä,
ese lää ma_ks hüvvi hobõstõga,
kasvataja ma_ks kaarasüüjil -
esel iks hüäq hobõsõq,
kalliq kaarasüüjäq!
Nu küünü_ks jäl sinolt küsümä,
nõsõ_ks ma sinolt nõudma -
üläl umma_ks kyik uhkõq umadsõq,
kasal rikas kallis hõim -
nu küünü_ks jäl sinolt küsümä:
kas annat iks tarrõ saja saistaq,
katõ kaasigõ karada?
Nu küünü_ks jäl sinolt küsümä,
painu sinolt pallõma -
meil iks um korgõ kodo,
um illos´ elämine,
koda um iks meil üle kolga,
elämine üle ilma.
S´oost olõq no_ks terveh, ait´umma -
luba anniq sa_ks tarrõ saja saistaq,
kaasikidõ karada!
Nu küünü_ks jäl sinolt küsümä:
piä_ks sa pido piinühe,
ravidsõq sa_ks rahvas uhkõhe!
Üläl umma_ks kyik uhkõq umadsõq,
kado-rikas kallis hõim.
Tuu_ks sa kott kulatskijauha,
sada tuuq sa_ks kotti saiajauha,
Peterbuurast iks tuuq piiragujahuq,
kyik iks tiiq valgõq vadsaq,
küdsä_ks sa Pihkva piiraguq,
üli- küdsä_ks -hüvvä üsädseleibä,
rühk´ke_ks kütsäq rüäleibä!
Vallah iks pall´o vaesit,
kolgah pall´o kurvalitsi,
kyik tahtva_ks vatska vaesõq,
kostitaq kurvalisõq,
kyik saava_ks no saajo kaema!
Nu painu ma_ks sinno pallõma:
nu naka_ks ma, neio, minemä,
umast kotost, kullakõnõ.
Nu küünü_ks sinolt küsümä,
nõsõ ma_ks sinolt nõudma:
naksiq ti_ks eräle ajama,
minno naksiq ti lakk´a lahutamma,
iäst iks mu eräle aiq,
kogonistõ_ks aiq umast kotost.
Mitte või-i_ks ma midägi tetäq,
kulla või-i ma kohegi minnä -
minnäq tulõ_ks mul ese antullõ,
vell´o tulõ_ks mul minnäq viina-juudullõ -
nu painu ma_ks sinno pallõma:
kas annat iks lehmä-lammast,
annat särki, kas'kat,
mõlõmbit no_ks mõrsjarõivit?
Mullõ angõq ti_ks lehm lyialinõ,
lammas iks angõq üle lauda -
lehm angõq ti_ks lehmä nüss´mäst,
kas'k angõq ti_ks kar´a saatmast,
särk annaq sa_ks sängü säädmäst,
lammas annaq sa_ks lavva mõskmast!
Tuu pangõ_ks mu palk paja pääle,
laskõ_ks mu vaiv lavva pääle!
Kui nakat sa_ks vyyrit võtma,
kui nakat sa_ks orje ostma -
minno panniq sa_ks kõõ pall´ost,
minno sa_ks liiast liigutõlliq;
eka küsü-s ma palka paja pääle,
hinda käse-s ma laskõq lavva pääle -
kui nakat sa_ks vyyrit võtma,
sys panõ_ks palk paja pääle,
lasõq vaiv lavva pääle!
Võõras lätt ku_ks põldu põimma,
kulla lätt tä_ks kokko kandma,
eka tä_ks haara-i hakki lüvväq,
kulla_ks haara-i tä kokko kanda,
hot´ näi tä_ks vihma veerüvät,
hot´ näi tä_ks sao saavat -
kyik saava_ks hakiq hallitõtuq,
saavaq kuh´aq kopitõtuq.
Kui olli ma kotoh, kullakõnõ,
majah, meelimar´akõnõ,
ese tei_ks ma tüüd ilosahe,
välä tüüd välehehe:
neio olli ma_ks põdõr põllu pääl,
susi olli ma suurõ nurmõ pääl,
kahru olli ma_ks hainakaari pääl.
Neio, näi kui_ks vihma veerüvät,
neio, näi_ks ma sao saavat,
tuvi, näi_ks ma pilve tulõvat,
kulla, haari_ks ma kokko kanda,
neio, haari_ks ma hakki lüvväq -
ese saa-s hakiq hallitõtuq,
ese saa-s iks kuh´aq kopitõduq,
ese sei sys leibä ilosat,
sai_ks tä saianäolinõ,
kulatski koorõlinõ!
Ooda_ks sa, oodaq, annaq aigu -
minno haarat iks sa vajja halusahe,
tunnõt vajja tulusahe!
Kui tulõ_ks suur suvõkõnõ,
kallis põllu kasiminõ,
minno lövvä-i põtra põllu pääl,
sutt suurõ nurmõ pääl,
kahru lövvä-i hainakaari pääl!
Kyik jääväq sul iks perrä pikäq põlluq,
lajaq jääväq väläq laidõtuhe.
Kui lääde_ks sa põldu põimma,
lääde_ks sa, vana, vao pääle,
elähünnü, ede pääle,
sääl ikõt iks minno ilmatuhe,
haarat vajja halusahe:
kohe jäi mul iks põllu põimja,
kulla jäi_ks mul kokkokandja?
Susi viidi_ks mul suurõ nurmõ päält,
viidi põdõr põllu päält,
kahru viidi_ks mul hainakaari päält!
Esi jäl iks hinele kynõliq:
"Oh_s no ulli mino pääd!
S´oo tei_ks ma tükü tühäste,
ai_ks ma as´a ilm-as´anda -
eka jää-s mul tütärd tüümiist,
kapo kõrrakandjat!"
Miä_ks mi või võiva tetäq -
um iks meil muudu muialõ minnäq,
taidu_ks tõsõlõ talolõ
muidõ_ks tüüd murdma,
tallitust tallitamma:
sünnü-i leentas leevä mano,
sünnü-i vanik vadsa mano,
lini-iks-pää leevä mano,
valgõ-sünnü-i_ks-pää vadsa mano!
Sünnü-i siid ese kodo,
vanik iks ese vaja pääle -
um iks muudu muialõ minnäq,
minnä_ks naistõ neiokõsõl,
linikpäähä linnukõsõl!
Miä_ks või võiva tetäq -
esel um iks säidse tütärd,
katõsa kabokõist,
um iks viis veljä,
um kuus kullakõist,
kuus iks kaokandijat,
säidse_ks särgipidäjät -
selle jätä-i kodo uma ese,
majja meelimar´akõist,
nakas iks ese andma,
taht iks tütärd kohe minnäq,
minnäq väü värehille,
laskõ_ks väü laidillõ.
Anna_ks ma teno jumalallõ -
olli_ks ma kullus üle kolga,
olli_ks ma veerüs üle veere!
Nii olli_ks ma kullus üle kolga,
nii olli_ks ma veerüs üle veere:
kui_ks ma keeri kerikohe,
kui_ks ma astõ alõvahe,
kittü läts mul iks iih kerikohe,
au läts mul iks iih alõvahe.
Selle lasta-s mul kavva kasvuda,
lasta-s viländ vinnüdä.
Kui_ks ma vinnü, ärä viidi,
kui_ks ma kasvi, ärä kannõti,
ese jäi_ks ilma tütrest,
kasvataja kanasõst.
Tätäkene_ks mu armakõnõ!