10. Tütrek-sysarõllõ.

SL 1469.
H, Setu 1884, 65 (15d) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
nu astu ma sino armulõ,
kaalu kaala ümbrelle!
Mi toetsõ_ks ikä üteh elläq,
umma ikä üteh ollaq.
Oo_ks mu essä helläkeist,
kallist lastõ kasvatajat -
ärä_ks mi, latsõq, laotõlli,
poodi tsirgupujakõsõq -
aie_ks mi iäga eräle,
ussõ umassa iässä!
Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
kas om iks sul armas ärä anda,
kallis kaala ümbrelt?
Minol om iks hallõ ärä minnä,
kallis kaala ümbrelt!
Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
sino kaala jääs kõik kannipuuq,
jääseq olga olõkorviq!
Kui võtat sa kaala kannipuuq,
võtat olga olõkorvi,
sys haarat sa_ks vaja halusahe,
tunnõt vaja tulusahe!
Kiä võtt sul kaalast kannipuu,
võtt olast olõkorvi?
Küll sa_ks murrut nõstõh,
painut maaha pandõh!
Ime om meil vana ni väsünü,
om murõht murdunuq,
umma tüüdä orjunuq,
kanni- olõ-i inämb -puu kandjat,
olõkorvi nõstijat -
kõik jääs no tüü sino tetäq,
jääs iks asõl sino aiaq -
haarat iks vaja halusahe,
tunnõt vaja tulusahe!
Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
ärä_ks ti minno unõhtagu-i,
ärä meelest minehtägu-i!
Kui tulõ_ks päivä pühäne,
kaalus kallis aokõnõ,
kaalu_ks sa minno kaemahe,
neiokõnõ, nägemähe!
Mino_ks sa meele meelütellet,
mino süäme sütütellet.
Sina jäät iks nu ime ümbrelle,
kandja kaalalõ,
mina_ks saa võõrastõ sisse,
kabo, võõra kaalalõ.
Kingas ma_ks sõna kõnõlõ,
kelle kosta kats-kolm?
Kirstu lää_ks ma kirivä külele,
vaka valgõ var´olõ,
sääl iks ma kerrä kergütelle,
ime määtsi mälehtelle -
tuuga_ks ma sõna kõnõlõ,
tuuga kosta kats-kolm.
Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
ärä_ks ti minno unõhtagu-i,
minno meelest minehtägu-i!

SL 1470.
H II 4, 56 (17) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi nainõ (1886).

Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ,
sino oiu ma olgõ nõalõ,
sino kallu ma kaala ümbre!
Mi võinuq küll iä üteh elläq,
kavva võinuq üteh kasvaq -
puuq võinuq ütestä poeda,
laanõ ladvaq lahkuda!
Kyik jääse nu tüü su tetäq,
kyik nu asõl sino aiaq:
nu jäädeq sa mino jäle pääle,
nu astut sa mino sammo pääle,
astut mino asõmõllõ!
Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ,
kui lääde sa põldu põimmahe,
kaara-lääde-nurmi kasimahe,
vihma näet iks ku üles viirvät,
sao näet ku üles saavat,
kuh´a- lasku-i sa -peräl kopitada,
haki peräl hallitada:
kõõ sää_ks sa suurõq sälätävveq,
üskä võtaq suurõq üsätävveq!
Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ!

SL 1471.
H II 3, 44 (30) < Setumaa - H.Prants (1889).

Sullõ lää, sysarõkõnõ, ma ligi, linnukõnõ,
sullõ lää, s., ma maalõ, mar´akõnõ,
sullõ, s., ma jalga kumarda,
sullõ, s., ma, mari, maalõ heidä,
pääle naka, s., ma kõrda kynõlõma,
armujuttu, s., ma naka ajama!
Ärä sina nu, s., nii teku-i,
ärä nu, s., sa, uma, nii olgu-i,
ku teie, s., ma, vaenõ näiokõnõ,
ku teie, s., ma, meelimar´akõnõ!
Ku mullõ, s., kos´aq kodo tulliq,
au mullõ, s., astõ lävele,
edo mina, s., iks olli ullikõnõ -
ärä mina, s., aita pagõsi,
tõistõ tarrõ, s., ma ärä tagasi.
Aidast, s., ma, näio, antigi,
tõsõst tarõst, s., ma vällä taatõti!
Sullõ oppa, s., ma hää oppusõ,
taha anda, s., sullõ tarkusõ:
ku sullõ, s., nu kos´aq kodo tulõvaq,
viinaq sullõ, s., nu viirväq velisille,
ärä sa, s., sys aita paeku-i,
tõistõ tarrõ, s., sa är taaku-i -
aidast, s., sa, näio, är andat,
tõsõst tarõst, s., sa vällä taatõtat!
Illos um, s., teil uiboaida,
verrev um, s., teil vislapuu-aida -
uibuaida, s., sa pakõq ilosahe,
verevähe, s., sa pakõq vislapuu-aida!
Illos´ annaq, s., sa upin uibost,
verrev annaq, s., sa mari vislapuust,
sys jäät, s., sa kodo, kullakõnõ,
majja jäät, s., sa meelimar´akõnõ!
Kotoh um, s., sul kullanõ elo,
ime man, s., um imändä elo.
(Siin and sysar mõrsjallõ andit ja mõrsja tennäs nii:)
S´oo iist, s., olõq sa terveh, ait´umma,
kallis saagu, s., sa kavva elämä!
Mullõ anniq, s., sa hüä vüükese,
mullõ anniq, s., sa kinä kirälitse.
S´oo saa, s., mul saajo pääle,
kosilasõlõ saa, s., mul kaala heitä -
säänest olõ-i, s., kirjä mino kirstuh,
alla kaanõ, s., olõ-i mul kaunimba:
seeh olli, s., teil sada sinist,
viiskümmend, s., oll´ teil verevät,
kullaq ummaq, s., sul otsa koetuq,
vasõq ummaq, s., sul viirde valõduq.
S´oo iist olõq, s., sa terveh, ait´umma,
kallis saaguq, s., sa kavva elämä!
Ait´umma, olõq terveh, s., sa mullõ andmast!

SL 1472.
H, Setu 1874-1877, nr. 138 < Obinitsa k. - J.Jagomann (1874).

Sõsarõkõnõ_ks armakõnõ,
armakõnõ, kallikõnõ,
ette tulõ_ks sa, ilosakõnõ,
varalõ tulõ_ks sa, valusakõnõ!
Käte ümbre olliq sul tsäposkaq,
kaala ümbre sul kuldrõngas ta,
esi olli_ks sa illos hiussil,
vallus ilovanikidõl.
Hoiaq sa_ks hinnäst hummogulla,
varra_ks inne valgõta:
kosja_ks jäiq sul kolka ehtimähe,
viina_ks sul valda veerimähe!
Ärä_ks sa aita paekoq,
tõistõ_ks tarrõ taaku-i -
ärä_ks su aidast annõtasiq,
tõisõst tarõst tuvvasiq!
Esel om iks illos´ mehidseaida,
veerüs iks vislapuu-aida -
mine_ks sa mehiste sisse,
vahalastõ (ligi) vahelõ,
säält saa-i sa kätte, käokõnõ,
pejjo, piiripardsikõnõ!
Olõt õks sa nuur näiokõnõ,
olõt õks sa kassuv kabokõnõ,
saa sis sul nätäq näio ello,
kaiaq kabo kasumista:
jäät õks sa kodo kuvvõs suvõs,
viies suvõs velisile.
Lännü_ks viil suvõ suurõbas,
lännü viil talvõ targõbas,
kõlbat õks sa mehele hüäle,
saat sa_ks mehele targalõ!

SL 1473.
H, Setu 1874-1877, nr. 6 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Oka (1874).

Sõsarõni armahõni,
kui mi olli näiokõsõq,
üles kasvi kabokõsõq,
sis mi elli ilosahe,
katõkeske kallihe!
Miä anna ma sullõ armalõ,
miä kaksõ ma sullõ kallilõ?
Sullõ anna ma uma au,
sullõ kingi uma kitu!
Sõsarõni armahõni,
peläku-i mu avvu pitenäni,
kahiku-i mu avvu kandõh:
kui ma olli näiokõnõ,
ega es olõq mul au agananõ,
ega es olõq mul kehväkene -
kui_ks keere kerikohe,
kui astõ alõvihe,
kittu lätsi mul üle kerikide,
au käve üle alõvidõ!
Sõsarõni armahõni,
anna-i ma avvu iästä,
kingi-i kittu kavvõdõst -
au anna ütest aastajast,
kitu ütest keväjäst!
Sõsarõni armahõni!

SL 1474.
H, Setu 1874-1877, nr. 29 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Usti (1874).

Sullõ lää, sõsarõkõnõ, näio, lähkohe,
mano lää ma, meelimar´akõnõ!
Lasõ ma kae meelestäni,
uma kae ma meele poolõstani:
mille tulõ-i sa veerel viirmähe,
mille tulõ-i sa kõrval kõnd´mahe,
mille tulõ-i sa, uma, umblõma,
mille tulõ-i sa, armas, avitama?
Küü tulõq sa hamõht kört´mähe,
nao tulõq sa linikot narmõma!
Näio saa ma kütä külele,
ülä saa ma veljo veerele,
kyik tahtvaq mul küüq körditüisi,
kyik tahtvaq mul naoq narmatuisi!
Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
käeh sul kiidseq kiränõglaq,
peoh sul prikseq pilupulgaq!