11. Mehel-olõvallõ sysarõllõ.(Pulma kutsudes.)

SL 1475.
H, Setu 1903, 31 (18) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Sõsarõkõnõ [armakõnõ],
minno_ks sa kutsma kutsiq,
minno_ks sa vasta võtiq,
minno olt iks ammu siiä uutnuq,
s´oolõ olõt sa_ks talolõ tahtnuq:
moro om sul pühit muutsahe!
Minno tulõq sa_ks vasta võtma,
saaq tarrõ saatma!
Valgil iks sa käüdeq rõivil,
olt udsuhammil -
minno olt iks ammu siiä uutnuq,
s´oolõ olt sa_ks talolõ tahtnuq!
Mullõ tulõq sa_ks ratastõ veerele,
saistaq saani pardallõ!
Neio, küünüq sa_ks minolt küsümä,
neio, nõsõq sa_ks minolt nõudma,
määne oll´ iks mul siiä tulõminõ,
kabol oll´ iks siiä kaaluminõ!
Viisi olli mul iks vika vete pääl,
mitu oll´ iks mul ohtu ojje pääl:
hukka lätsi_ks mul ravvadsõq rattaq,
katski kaksi_ks mul pöörtüq perüseq;
neio, tiiä-s ma tiid umatsillõ,
tii(d)-harro armillõ!
Pall´o saa-s ma kävvüq umatsillõ:
üte käve ma_ks voori väikost,
kats kõrda kanasõst,
selle tiiä-i ma tiid umatsillõ.
Kui tulli_ks mu ime kost´ma,
sõsarõkõnõ [armakõnõ],
ime arvas´ iks aigo viitmä,
sys käve_ks ma ime käüssehe,
saie ma_ks särgi siilo ala -
selle tiiä-i tiid umatsillõ,
tii-harro armillõ!
Tiid tulliq mul iks ese hobõsõq,
ratso arvas´ iks mu armillõ.
Selle tiiä-i ma tiid umatsillõ:
olõ_ks ma, neio, noorõkõnõ,
kassuj kar´avitsakõnõ!
Nu naka_ks sa maalõ võtma,
kulla, maalõ kutsma!
Inne lää-i ma mustalõ morolõ,
inne lää-i halja haina pääle,
must panõq sa_ks kõrik moro pääle,
hal´as kõrik haina pääle!
S´oo_ks ma kõrralda kynõli,
jutu ma_ks as´anda ai:
musta toogu-i_ks kõrikat moro pääle,
hal´ast kõrikat haina pääle,
verevät iks ratastõ veerele -
must iks kõrik murrõlinõ,
hal´as iks kõrik süämehaigus,
verrev iks silmäviiline!
Mullõ_ks sa linigeq laodaq,
mullõ_ks kataq kaalipoolõq,
maalõ_ks sa panõq pallapoolõq!
Maalõ liigu_ks ma liinalinikelle,
kaalu kaalipoolõlõ.
Tsids´akõnõ, mu kallis tsids´akõnõ,
inne võta_ks mu vell´o ede päält,
imelats lavva päält,
sysar võtaq sa_ks hüä käe alt,
tõnõ tõsõ poolõ päält,
sys võta_ks sa vaenõ vaihhõlt,
ikulinõ keskest!
Ime panni_ks mu siide sisse,
vanikpäie vaihhõllõ.
Nu läke_ks mi tassa tarrõ,
hillä siiä seenitsehe!
Nu lasku-i helmil hell´oq,
sõlõ- lasku-i -tele tirinät -
siih iks hillä eleti,
siih iks tassa taheti,
siih um iks jummal seenitseh,
tõnõ jummal tõõsõh tarõh,
kolmas jummal iks pää kottal!
Nu läke_ks mi tassa tarrõ,
hillä hellä huunõhe!
Sõsarõkõnõ [armakõnõ],
ammu_ks sa minno siiä oodiq:
aho olt sa_ks kütnüq aiksahe,
sau olõt sa_ks varra saatnuq;
latsõ_ks kyik oodiq huulitsah,
rahvas olli_ks kyik värehil,
latsõ_ks saisiq saibil -
kyik kaiva_ks minno tulõvat,
minno, kapo, kaaluvat!
Nu painu ma_ks sinno pallõma:
sõsarõkõnõ [armakõnõ],
sul um iks kotoh kollq aita,
viis aita velisil -
üteh iks kirst, tõõsõh karp,
kolmandah iks kuldavakakõnõ.
Umil kaeq sa_ks silmil selgil,
silmäkolmal korgil:
neio, naksi ma_ks kotost tulõma,
kabo, kotost kaaluma,
neio, tulli ma_ks ülest hummogul,
varra_ks ma innevalgõl,
käeq käänü-s jalgo kängmäh[e],
sõrmõq nõrgu-s sõlmõ hiitmäh[e].
Kiä minno_ks, neio, ehitelli,
kiä kabo kabistõlli?
Ime oll´ mul iks vanhut elänü,
umma olli_ks tä töödä orjunnuq,
külmäst lätsi_ks külä ehiteh,
ime läts iks mul ohkih olilõ,
päädä läts tä_ks põtõh pähütselle -
esi naksi ma_ks, neio, ehitämmä,
esi naksi ma_ks, kabo, kabistamma.
Sõsarõkõnõ [armakõnõ],
särk um iks sällülde säläh,
küpär um iks küllülde pääh,
helmeq olõ-i kaalah kaarikohe -
minno viiq sa_ks aita mäele,
kulda- vii_ks sa -karbi kottallõ,
vaski- vii_ks sa -vaka var´olõ!
Miä_ks um sul karbih kallip,
all kaasõ kallip,
nuu_ks sa mullõ sälgä sääq,
sälgä_ks sääq, pääle panõq!
Kavvõst um iks tulnu pall´o kaejit,
vao takast vahtjit -
kui olõ ma_ks ehit ilosahe,
säet säädsähe,
illos´ um sys iks kaiaq mõrsjat,
kolgal kaiaq kositut!
Nu nakat sa_ks süüki säädmä,
mullõ nakat iks sa lauda laaditamma.
Mullõ naaku-i_ks süüki säädmä,
mullõ naaku-i_ks lauda laaditamma,
mullõ naaku-i_ks pinke ehitämmä!
Sul umma_ks kyik lavvaq laaditõduq,
istõpingiq ehitedü:
kyik iks ummaq turutooliq,
turu_ks-tooliq, Pihkva pingiq -
riku-i iks Riia rõivit,
eka_ks võiaq Võro siidi,
Pärnä päärätti,
trotsi-i turuhamõht.
Eka_ks olõ-i Pindi pingiq,
olõ-i pingiq Pindi mõtsast,
ostõtuq Orava mõtsast -
umma_ks tuuduq turutooliq,
umma_ks pantuq Pihkva pingiq:
siih um iks korgõ kodo,
um illos´ elämine.
Küünü_ks ma sinolt küsümä,
sõsarõkõnõ [armakõnõ],
sinolt nõsõ_ks ma nõudma:
kas sul iks om hallõ hanikõist,
paha-hallõ pardsikõist?
Inne haara-i sa vajja halusahe,
tunnõ-i vaja tulusahe,
kui nakat iks sa rõivit mõskma,
linikit leotamma,
kulla nakat sa_ks rõivit kolkma -
kiä tulõ sys iks musta mõskma,
kulla tulõ_ks su rõivit kolkma?
Sys haarat sa_ks vajja valusahe,
tunnõt vajja tulusahe,
sys ikõt iks maah hingetüh,
kulla_ks sa maah koolussih:
"Koh iks mu sirgõ sysari,
koh iks mu meelimar´akõnõ?
Kui olnu tä_ks kotoh, kullakõnõ,
umah iks kotoh, kullakõnõ,
umah iks majah, mar´akõnõ,
mullõ tulnu sys iks musta mõskma,
kuivi rõivit kolkma!
Päse-i tullaq ülä kotost,
tohi-i kaalduq kasa kotost!"
Oh iks mu sirgõt sysard -
sys nakat sa_ks vyyrit võtma,
küläst iks mõskjat küsümä,
sys panõq sa_ks palk paja pääle,
hiidäq sa hind hirre pääle!
Uma olli ma_ks sirgõ sysar -
pardsi, tulli ma_ks ilma palgalda,
kulla, ilma kopikalda.
Sys haarat iks vajja halusahe,
tunnõt vajja tulusahe!
Mullõ nakaq sa_ks saaja saama,
kabolõ_ks saaja kaldumma!
Eka_ks ma siiä tulõ-s söögi läbi,
kaalu-s kap'tidõ läbi -
umma tulli ma_ks miilt meelütämmä,
umma tulli ma_ks süänd sütütämmä,
kulla tulli ma_ks hõimu kutsma,
armast hõimu ajama!
Mullõ nakaq sa_ks saaja saama -
sinost saa_ks vallus´ vakanaane,
kinä kirstu-imändäkene!
Ülä käsk´ iks mul otsiq uhkit,
kasa käsi_ks mul kutsuq korgit,
rikkit iks rahvit,
uhkit umatsit.
Olõt ti_ks kotost korgõst,
elämisest ilosast:
kodo um teil iks kuvvõ aknaga,
viie_ks verevä pajaga;
teil umma_ks kubijaq kotoh,
umma_ks taarastiq tarõh,
valla_ks-vanõmbaq var´ol;
teil iks um kodo kuu poolõ,
aknaq ao poolõ,
tarõ lävi_ks lämmä poolõ.
Mullõ naakõ_ks ti saaja saama:
appi tulõq sa_ks umalõ imele,
kaaluq sa_ks appi kadjallõ
andit iks arvamma,
kaputit iks paari pandma,
kaasikillõ_ks linikit lõikma,
pääle_ks vöid köütmä!
Tulõ_ks saaja päät´mä,
kos´a_ks-vüüd köütmä,
pihta_ks vüüd pandma -
sys ehit iks saja ilosahe!
Tulõ_ks mul sada sajamiist,
tuhat iks poissi torõhõt,
tulõ_ks Riia rikkaq säksaq -
kyik tahtva_ks nimäq hoita ilosahe,
tahtva_ks naaq pitäq pehmehe!
Tulõ_ks sa vatsko vaal´atamma,
piirakit iks küdsämä!
Tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud iks sa murõht murõhtagu-i -
ese_ks saa saiajahuq,
Peterpuurast piiragu-jahuq.
Pandma tulõq sa_ks papõrdõga,
vällä_ks võtma västärdega!
Liinast tuu_ks mi leeväküdsäjä,
Pihkvast iks piiraguküdsäjä;
ime um meil iks vadsa-vaal´ataja,
pehme piiragu küdsäjä.
Imel iks piinüq piimäsõrmõq,
umma_ks täl valgõq vadsakäeq,
um iks tä vadsa-vaal´ataja,
saia_ks ahjo saatja,
piiragu_ks pingile pandja,
lavva pääle_ks laotaja.
Kuulõ_ks, mu sirgõ sysari,
mullõ naakõ ti_ks saaja saama!
Ülä käsk´ iks kutsuq sada sajamiist,
viiskümmend vakaveljä.
Um iks mu kirst kullanõ,
taba_ks iih hõbõhõnõ,
võtmõ_ks-pää päldrene -
kirstu_ks taht kitmist,
anni_ks-vakk avvustõlla!
Kirst iks täüs kirivit,
annivakk vahtsit,
um iks seeh siidirõivas,
all iks kaasõ kalõvanõ.
Olgõ_ks ti kõvaq kynõlõmma,
olgõ_ks targaq tanklõmma,
peläku-i_ks mu kirstu kitteh,
annivakka avvustõh -
um iks mul vakk üle valla,
kirst üle kihlkonna!
Mullõ naakõ ti_ks saaja saama,
vaka perrä valmistamma!
Latsi jätku-i kodo kullakõisi:
tuu_ks munast moro pääle,
tuu_ks as´ast aknillõ -
kyik tulgõ_ks ti saaja minolõ,
kaalkõq saaja kabolõ!
Oo_ks mu sirgõt sysard -
nu naka mi_ks turuh tunnistamma,
alõvah arvamma!
Tuud iks ma painu pallõmma:
ülä saa_ks ma kodo kullakõnõ,
kasa majja mar´akõnõ,
saa-i kohus kost´ma kutsuq,
saa-i mul võimus vasta võtta -
iih um iks ülä ime,
velenainõ vanõbi.
Lasõ_ks mi liina laadopäävä,
lää_ks mi turgu turupäävä,
sääl ma_ks ummi tunnistõllõ,
armit arvõllõ,
sääl iks ma vii viina mano,
sääl ma_ks otsi ollõ mano,
kutsu_ks kohvi juuma,
sääl iks ma petä piitnälle.
Uma_ks ma turuh tunnistõllõ,
alõvah arvõllõ;
hot´ iks turgu tuhat tulõ,
tuhat tulõ, sada saa,
uma_ks ma vällä otsi,
kalli_ks ma vällä kae -
suvõl iks mi kõrtsi kynõlõ,
talvõl taha trahterahe.
Mullõ naakõ_ks ti saaja saama,
kabolõ ti_ks saaja kaldumma,
sysarõkõnõ mu armakõnõ!

SL 1476.
H, Setu 1903, 427 (11) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ,
mano lää, maalõ heidä,
kottallõ saa, jalga kumarda,
pääle astu su armulõ,
tulõ su toelõ!
Pääle naka_ks kõrrast kynõlõmma,
arvo vällä andma:
sino nakas kas arm avitamma,
sino nakas kas tugi tulõma?
Mullõ nakaq saaja saama,
vaka perrä valmistamma!
Nii paljo_ks neiol hüvvä hõimu,
kabol kygõ kallippa -
s´oo_ks ma ette kynõlõ,
mari ette manidsõ:
mullõ sina astu_ks kygõ aiksappa,
sina vala_ks kygõ varahampa!
Tuu võit iks esiki tiidäq,
umal meelelä mõtõlda:
ime um mul üli-kui-ütsindä,
kandja katõla käelä -
tulõ_ks appi imele,
kalluq appi kandjallõ,
tulõq sa_ks kerrä kerimä,
tulõq sa_ks määtsä mähkimä!
Kirst um mul täüs kirivit,
vakk um täüs vahtsit,
kiriväq um kyik kirstu pite,
ummaq vahtsõq vallalõ -
sa tulõ_ks mullõ kerrä kerimä!
Ime ummõ vanhut elänü,
ummõ tüüd orjunuq,
sinol saava_ks keräq kimmäpäq,
sinol saavaq määdsäq märksäpäq.
Kui saa ma, kulla, ülä kodo,
kui saa, mari, ülä majja,
kui sääl tulõ pühänes päiv,
puulpühä õdagukõnõ,
kui_ks ma keerä kirstu mano,
astu annivaka mano,
eka olõ-i aigu arotaq,
olõ-i tunni tuumataq,
kerä võta su kirja pite,
pala võta su pantut pite!
Painu nu_ks sinno pallõmma,
heidä hellile synolõ -
kuulõ_ks mu kumardaminõ,
miilde panõq mu pallõminõ:
kui ma saa, kulla, ülä kodo,
saa kasa kaalalõ,
minno naka_ks kost´ma kutsma,
kost´ma kutsma ja vasta võtma!
Neio saa ma_ks pikkä perrehe:
laud um sääl mitmõlaialinõ,
iih um sääl iks viis velenaist,
iih um jo kuus kodonaist;
sinnä saa_ks ma väega väikene,
kabokõnõ ma kasinakõnõ,
sinnä saa_ks ma, neio, näüdsikust,
kabo, saa_ks ma näile kar´usõst -
eka saa-i söögi säädjäst,
eka saa-i ma lavva laaditajast,
suur saa soolatuuja,
tark saa taarilaskja -
sääl jää ma_ks, tsirku, söömäldä,
lõivo ilma lõunõlda.
Minno_ks sa kost´ma kutsuq,
vanõmb sysar, vasta võtaq,
sys iks meelüs mu miil,
sütüs haigõ süä,
sys iks saa ma kodo kost´ma,
sysarillõ sõudma!

SL 1477.
H, V.R. 7 (4) < Setumaa - Jak.Hurt (1872 ja 1880 vahel).

Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
sullõ oiu_ks ma olgõ nõalõ,
kallu kaala ümbrele!
Upusiq är su olgõ nõalõ,
kaosiq kaala ümbrele!
Sõsarõkõnõ, eka upu-i ma su olgõ nõalõ,
kao-i kaala ümbrele -
neio, upu_ks ma umalõ ohulõ,
kao umalõ kah´olõ:
ime nakas iks andma üle meele,
saatma ilma sald´malda!
Sõsarõkõnõ, küünüq sa_ks minolt küsümä,
määne om iks mino meelekene,
määne hellä hingekene?
Meeli om no_ks rassõ kui tuu rauda,
söä külm kui tuu kivi!
Nii om minnäq üle meelde,
nii mul saiaq saldimalda:
määne om no_ks kävvüq üle kivve,
sõudaq üle sõmõridõ,
sääne om mul iks minnäq üle meelde,
sääne saiaq saldimalda.
Sõsarõkõnõ armakõnõ,
suurõ ütle_ks ma süü sino pääle,
pahameele parhilla:
inne tulnu_ks päivä ikkõh,
peräh päivä petteh,
mino kiilnüq ime, kiilnüq ese,
vaigistanuq vanõmbaq mõlõmbaq!
Ega kullõ-s üte_ks mu keele kiildmist,
üte kullõ-s mu suu sulgmist -
pall´o jõudsõ_ks ma keeldäq ütel keelel,
pall´o jõudsõ_ks ma sulguq ütel suul?
Inne tulnu_ks päivä ikkõh,
peräh päivä petteh,
sys kiildnü_ks mi, kaboq, katõkese,
sulgnu_ks mi katõla suula.
Agu_ks sys kiildnü uma ime,
uma ime, uma ese,
vaigistanuq vanõmbaq mõlõmbaq,
agu jäänü_ks ma kodo s´oos suvõs,
aastagas armillõ;
agu saanu_ks ma paika parebahe,
asõmõhe armappa,
koh võinu_ks ma sinno tunnistõlla,
võinuq sinno vasta võtta?
Nu saa_ks ma veliste sisse,
kolmõ vele kottallõ,
nu tohi-i ma sinno tunnistõlla,
ei võiq vasta võtta!
Sysarõkõnõ armakõnõ,
jummal tiid, jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
ehk haaru-i mi kokko aastaiga,
saa-i kokko mitu kuud!
Sysarõkõnõ armakõnõ,
kui saanu_ks ma ütele pujalõ,
viirdnüq ütele velele,
sääl tohtnuq ma sinno tunnistõlla,
sääl ma võinuq vasta võtta!
S´oo ütle_ks ma sino pääle,
anna süü armallõ:
mille keelä-s sa ütessä suvõssa,
armast ütes hainangus -
ehk saanu_ks ma ütele pojalõ,
viirdnüq ütele velele!

SL 1478.
H II 3, 43 (29) < Setumaa - H.Prants (1889).

Mino kull´a sysarõkõnõ mu armakõnõ,
sa mullõ, s., külh vaolt vasta tulliq,
synakõsõ, s., sa heidiq hitskmõlt,
miil oll´, s., mul haigõ, süä rassõ -
sys miildü, s., mu meelekene!
Inne nu, s., sa minno tarrõ veegu-i,
last angu-i, s., sa rahva nätä,
kapo angu-i, s., sa kar´ustõ kaia -
inne viiq, s., sa aita mäele,
pääle viiq, s., sa päälikohe,
sääl sääq, s., külh minno sälä takast,
sääl minno, s., iist ehitelleq!
Umma olõ-s, s., mul imme ehitämäh,
kasvatajat, s., jo olõ-s kabistamah -
küpär um, s., mul küllüle pääh,
särk um, s., mul sällüle säläh.
Ku sa, s., minno jo iist ehitelliq,
ku sa, s., minno jo säieq sälä takast,
illos´ saie ma, s., sino ehitelleh,
kaunis saie ma, s., sino kabistõllõh,
sys sa minno, s., külh tarrõ viiq,
sys sa minno, s., saadaq huunõhe!
Lühendus s. on = sysarõkõnõ.

SL 1479.
SKS, Veske-Stein nr. 90 d < Selise k. - V.Stein (e.a.1872).

Neio lää ma_ks sullõ lähkohe,
kull´a sysarõkõnõ, ma_ks saista sullõ kottallõ!
Sysarõkõnõ, ime mul iks kuuli, es mälehtäq,
kandjakõnõ tuu kattõ, es kavatsõq.
Sysarõkõnõ, kui kohus kodo tulli,
au astõ lävele,
sysarõkõnõ, no ma_ks tulli imme ots´mahe
ja kandjat kaemahe!
Ime_ks ülti mul siiä tulõvat,
kandja_ks ülti siiä kaaluvat.
Sysarõkõnõ, sina_ks lasõq ussõq ummussist,
pajalaud pannussist -
imekene_ks ülti, mu sysarõkõnõ, siiä tulõvat,
kandja ülti siiä kaaluvat!
Sysarõkõnõ, sina olõt no_ks kundsõni kavali,
õga ütle-i sa mullõ õigusi!
Neio_ks olõ vaenõlats
ja ilma imeldä kananõ!
Puuduline üleskirjutus. Veel puudulisem on Steini ümberkirjutus, mis ÕES, Stein I, nr. 21 d ja H II 62, 668 (21 d) leida on ja oma tähtsuseta olemise pärast trükkimata jäi.