14. Lelläle, kes viil esämajah eläs.(Mõrsja on soldatile saanud.)

SL 1482.
H, Setu 1903, 55 (26) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Lelläkene_ks mu armakõnõ,
lelläkene_ks mu kallikõnõ,
sullõ oiu_ks ma olgõ nyalõ,
kaalu_ks ma kaala ümbrelle,
sinolt võta ma_ks kinni kimmähe,
sinolt haara_ks ma kinni halusahe!
Ese olt sa_ks otsani umanõ,
kasvatajal iks kygõ kallip:
ütest olõt ti_ks verest vinnünnü,
ütest olõt ti_ks süämest sündünnü.
S´ookõsõ_ks ma sinolõ ütle,
lelläkene_ks mu armakõnõ:
mullõ võinu_ks ti kolkõ kor´ada,
asõmit arvada -
neio saanu_ks ma paika parebahe,
elämiste ilosappa,
kui_ks no viiä, virvekene,
kannõta, kabokõnõ!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
mynõst olt iks sa talost targõb,
targõb iks mynõst talopojast,
mynõst olõt sa_ks mehest märksap -
mille naksiq ti_ks minno andma,
mille naksi_ks ti kapo kallutama?
Kui olõ-i teil iks hallõ andõh,
olõ-i kallis kallutõh?
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
nu küünü ma_ks sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
edi jää-s iks tüüd mino tetä,
vai jää-s asõld mino aiaq?
Sys annuq mu_ks, neio, näüdsikost,
kabo, annu_ks mu külä kar´usõst,
pardsi, annu_ks mu palgavõtjast!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
nu painu ma_ks sinno pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile synolõ:
mille anniq mu sõtta sõitjallõ,
vinne väe veerijälle,
minno anniq no_ks püssä pühkjälle,
kaala- anniq mu_ks -ravva kandjallõ,
mino anniq ti_ks mõõga mõskjallõ?
Kuri tulõ_ks lugu kunigist,
vaivalinõ vanõbist,
sys viiäs iks mu kasa kavvõndõhe,
sis viiäs iks mu peio Peterbuura -
kiä lätt mul sys iks nurmõ kündmä,
kiä kaalus mul sys iks atra kandma?
Neio, lää_ks ma nurmõ kündmä,
kabo, lää ma_ks atra kandma,
näio, naka_ks ma küüdsil kündmä,
pässil naka_ks ma päädä ravitsõmma!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
tuud iks ma ikõ väega,
kado_ks-ma-väega kahitsõllõ:
oo_ks no ulli mino ese,
kado-rummal´ kasvataja -
minno anni no_ks sõtta sõitjallõ,
vinne anni tä_ks väe veerijälle!
Anda võinuq tä_ks ütele pojalõ,
kaubõlda tä_ks katõlõ käele,
sys tulnu-s kurja kunagi,
saanu-s halva harvakult:
elänü sys iks uma üläga,
kasunu_ks ma uma kasaga!
Olõ-s ese andminõ,
s´oo olõ-s vell´o viinajuuminõ -
s´oo olli_ks Eessu iskmine,
s´oo om iks Lo[o]ja luuminõ,
s´oo um iks Marja maal´minõ!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
lää_ks ma Eessu isitülle,
lää Lo[o]ja luudullõ,
Marja lää_ks ma maalõ-maalitullõ!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
neio saa-i ma looduvat paeda,
kirotõttu ma_ks kellegi anda -
ärä_ks mul minnäq, miä tetäq:
veerdäq tulõ_ks mul veljo sisse,
kodopoigõ kottallõ!
S´oost iks teno jumalallõ,
au iks maalõ Marijallõ:
taia_ks ma tetäq talotüüd,
mõista_ks ma aiaq taloasõld,
jõvva_ks ma kuus kullõlda,
katõsa kannahtõlla!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
nu painu ma_ks sinno pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile synolõ:
lelläkene_ks mu armakõnõ,
minno nakaq sa_ks kost´ma kutsma,
minno nakaq sa_ks vasta võtma,
egal pühil kutsma,
egal aol arvamma!
Lasku-i_ks meelest mii aigu,
unõhtagu-i ollõ aigu,
jätku-i_ks umma unõsihe,
umma kallist kaotsihe!
Minno_ks kost´ma kutskõq,
ubina_ks aigu unõhtagu-i,
mar´a_ks aigu maalõ jätku-i -
kodo_ks arvaq tuul aol,
kodo_ks tuuq tuul tunnil,
otsi_ks ubindõ aost,
magusidõ marjo aost!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
ese ol't sa_ks otsani umanõ,
kasvataja sa_ks kykõ kallip!
Nii ol't sa_ks hüä mino meelest,
kallis olliq sa_ks mino kaekist,
uma oll´ mul kui tähe tätäkene,
uma oll´ mul iks illos´ esekene!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
kui olli ma_ks kotoh, kullakõnõ,
majah, meelimar´akõnõ,
kõõ käve ma_ks sino käskeh,
kõõ joosi ma_ks sino juhatõh.
Kui tulli_ks õdagukõnõ,
kui hällü_ks hämäräkene,
sullõ_ks ma sängü säi,
sullõ_ks ma pad´a panni,
sullõ_ks ma koti kohendõlli.
Kui_ks astõq asõmõ viirde,
kui kalduq sa_ks katimõ viirde,
pääs´o, lätsi_ks ma jalgo pästmä,
kängitsit iks käest võtma.
Neio tulli kui_ks üles hummokul,
varra tulli ma_ks inne valgõt,
sullõ vei_ks jäl kätte kängidseq,
sullõ vei_ks ma vii suu mõskõq,
sullõ anni ma_ks kätte käteräti.
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
Selle olli sa_ks hüä mino meelest,
kallis mino kaekist:
kui tulliq sa_ks turust, tuvikõnõ,
kui tulliq sa_ks liinast, linnukõnõ,
minno jätä-s sa kulla kostilda,
mari, jätä-s sa mesimar´olda.
Kui tulliq sa_ks kodo, kullakõnõ,
kosti anniq sa_ks kodo kuuldmalda,
ilma anniq sa_ks perre tiidmäldä.
Üli- olliq sa_ks -hüä mino meelest,
kado- olliq sa_ks -kallis kaekist!
Kui_ks ma kasvi, kabokõnõ,
vinnü_ks ma, virve ruukõnõ,
sinolt kuulõ-s ma kurja kunagi,
eka haara-s sa halva harvakult -
kõõ kutsiq sa_ks kull´a tütrest,
mar´a_ks latsõst manidsiq.
Läbi läts iks mu lämmä süäme,
läbi läts iks mu hellädse hinge.
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
selle sinno ma_ks ikõ ilmaväega,
kadoväega kahitsõllõ!
Minno sa_ks höste hoijiq,
minno_ks peiq pehmehe.
Kui_ks tull´ pühäpäiv,
kui_ks no keeri ker´kohe,
kui_ks ma astõ alõvallõ,
esält tohi-s ma küssüq küündlerahha,
vaieldaq vaharahha,
küünütelliq sa_ks mullõ küündleraha,
vaotõlliq sa mullõ_ks vaharaha -
tuu saa no_ks sino hinge ette,
kulla, saa_ks su hinge kottallõ!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
sina olliq no_ks mino meeleline,
mino olliq sa_ks meele peräline,
ilosap sa_ks olliq umast esest,
kallip iks umast kasvatajast!
Sedä no_ks künnü küsümä:
mille annat ti_ks käest käskjala,
sõrmilt annat iks sõnakullõja?
Kui tulõ_ks õdagukõnõ,
kui_ks veerüs vilukõnõ,
kiä nakas iks su sängü säädmä,
kiä nakas iks su kotti kohendamma,
sino nakas iks patja pandma,
kiä võtt iks su käest kängidseq,
kiä päst iks, pääs´o, su jalakõsõq?
Lellä_ks-naist linnukõist,
tuu um iks väega vanakõnõ!
Lelläkene_ks mu armakõnõ,
lelläkene_ks mu kallikõnõ!