15. Lellänaisõlõ, kui lell esämajah eläs.

SL 1483.
H, Setu 1903, 57 (27) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
mille naksi_ks ti minno andma,
mille naksi_ks ti kapo kaalutamma?
Pidänü_ks viil kotoh kullakõist,
majah iks meelimar´akõist!
Kyik käve ma_ks ti käskeh,
joosi_ks ma ti juhatõh,
neio lätsi_ks ma sino lähäteh.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
hüä olli_ks miil minnenäni,
kallis oll´ mul iks miil kaaldõh.
Selle käve ma_ks sino käskeh,
joosi_ks ma sino juhatõh:
kui naksi ma_ks kiirdmä kerikohe,
neio, naksi ma_ks astma alõvahe,
minno tulliq sa_ks iist ehitämmä,
minno tulliq sa_ks säädmä sälä takast.
Säie_ks sa ehteq ilosahe,
säie_ks sa siidiq sälä takast,
illos´ sai ma_ks sino ehtih,
vallus´ sai ma_ks sino valmistõh,
neio_ks ma sai ilmaillos´,
minno pääde_ks sa päävävalusast.
Kui lätsi ma_ks liina, linnukõnõ,
kui lätsi ma_ks turgu, tuvikõnõ,
kyik jäi_ks suurõq saisma,
jäi_ks kõrgiq kynõlõmma:
"Um iks taa uhkõ neiokõnõ -
edi taa_ks um Ilmatütär,
maalõ maalit Ma[a]rja lats?"
Neio_ks ma kuuli, kosti vasta,
taitsõ_ks ma targastõ üteldä:
"Eka ma_ks olõ-i Ilmatütär,
maalõ maalit Ma[a]rja lats -
neio_ks ma olõ ese tütär,
ese tütär, ime lats!"
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma:
miä olli sul iks karbih kallip,
sinol kykõ ilosap,
tuu anniq sa_ks sälgä aiaq,
tuu_ks sa mullõ pääle panniq.
Umilõ_ks ehtille ehidiq,
uma tõiq sa_ks suurõ sukmanni,
uma tõiq sa_ks kinä kitasnika.
Kui lätsi_ks ma, mari, muidõ mano,
tammõ- lätsi ma_ks -tõhva tõistõ mano,
kui_ks ma keeri kirmasõhe,
kui_ks ma oidu os´akuppo,
sääl iks mul lilliq libisiq,
sääl iks mul siidiq sibisiq -
nii_ks mu, neio, ehitelliq,
nii_ks mu, kabo, kabistõlliq.
Ehitelliq sa_ks minno imändäst,
säie_ks sa siide sisse,
vanigo sa_ks mullõ valmistõlliq,
ilosa_ks sa siidi ehitelliq.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
selle_ks sa mullõ siidi ehitelliq,
vanigo_ks sa mullõ valmistõlliq:
neio_ks ma olõ noorõkõnõ,
vinnü[j]_ks ma, virve ruukõnõ,
neio, mõista-i ma siide sibistellä,
vanikit valmistõlla!
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
lellänaasekõnõ_ks mu kallikõnõ,
nu painu_ks ma sinno pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile synolõ,
pääle naka ma_ks kõrda kynõlõmma,
arvo naka_ks ma vällä andma:
nii olliq sa_ks hüä mino meelest,
kallis olliq sa mino kaekist,
os´al olli_ks mul [ku] uma imekene,
mesimarja maamakõnõ!
Kuast saani ma_ks, neio, kositi,
virvekesel iks mul viinaq juudiq,
minno panniq sa_ks erähuunõhe,
minno kaidsiq ti_ks eräkambrõhe.
Minno piä-s perre man,
ravidsõ-s rahva man -
eräh mõtli_ks minno inäbä söövät,
kambrõh iks mõtliq söövät katõ võrra.
Eräh oll´ mul iks ikku inäbä,
silmä- olli mul iks -vett viie võrra,
eka lää-s mul süük süämehe,
eka vao-s mul juuk varbihe,
suuhõ lää-s mul soranõ pudõr,
minehü-s mul mesine leib,
luits iks mul liuda ligosi,
pala_ks mul suuhhõ paisu!
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
nu küünü ma sinolt küsümä,
nõsõ ma sinolt nõudma:
kui tulõ ma_ks, neio, ülä kotost,
kasa tulõ ma majast, mar´akõnõ,
kui tulõ ma_ks, neio, ikulinõ,
pardsi, tulõ ma_ks meelepahalinõ,
virve, tulõ ma_ks silmäviiline,
sys haaraq sa_ks minolt küsütelläq,
mino haaraq sa_ks miilt meelütelläq,
mino haaraq sa_ks süänd sütütelläq!
S´oo võidõq sa_ks es´ki tiidä:
neio saa_ks ma kurjo kottallõ,
vihasidõ_ks viiä veerele!
Jummal tiid iks jumalakõnõ -
agu naka ma_ks ikma ega päivi,
naka kuukma ega kuu?
Kelle naka ma_ks kurja kuulutamma,
noid naka_ks ma ikka ikma?
Ilma või-i_ks ma minnäq ikma,
kolka või-i_ks ma minnäq kuukma!
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
kuukma_ks ma tulõ umma kodo,
ikma_ks ma umalõ esele,
esele ni iks imele,
kulla_ks ma lelläle kuukma!
Selle_ks ma esele ikõ,
kulla_ks ma lelläle kuugu:
mille anni_ks mu suurdõ sukku,
paha- anni_ks mu -patja perrehe?
Sääl saa-i mul palla parebat,
süvväq saa-i sääl ossa oigõt!
Kui olli_ks ma kotoh, kullakõnõ,
majah olli ma_ks, meelimar´akõnõ,
kotoh sei ma_ks palla parebat,
sei ossa oigõt.
Eka olõ-s pereh peenükene,
kotoh olõ-s meil laud latsilinõ,
kotoh olõ-s meil suur sugu,
suur olõ-s sugu, padi pereh:
nimega_ks meid oll´ neläkesi,
ülest vinnü viiekesi -
selle sei_ks mi palla parebat,
selle sei_ks mi ossa oigõt.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
kõõ olliq meil iks kotoh kulatskijahuq,
ese_ks sai saiajahu,
lellä tõi_ks kodo kulatskijahuq.
Kui_ks tull´ pühäpäiv,
kui_ks kaldu kallis päiv,
sys iks mi küdsi kulatskit,
[valmisti] valgit vatsko.
Kui ma_ks saa ülä kodo,
sääl saa-i ma_ks nätäq, näiokõnõ,
kunagi, kullakõnõ!
Selle saa-i ma_ks nätäq, näiokõnõ:
sääl iks um suur sugu,
suur sugu, padi pereh.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
nu painu ma_ks sinno pallõmma:
kui tunnõt iks pühi tulõvat,
arma_ks pühiq astvat,
minno kutskõq ti_ks kodo kost´ma,
kutskõ_ks kodo kulatskillõ,
saagõ_ks saia-leevä mano!
Kutsku-i neiot ütsindä,
kapo_ks katõla käelä -
kutskõ_ks üläga mõlõbaq,
kasaga katõkese!
Kui kutsut iks neio mu ütsindä,
kabo kutsut iks mu katõla käelä,
sys saa-i kost´ kodolõ,
saa-i sysar velile -
ülä naatas iks kotoh kuulutamma,
kasa nakas iks pereh penätämmä.
Kutskõ_ks üläga mõlõmbaq,
kasaga katõkese:
hüä saa_ks ülä esele,
kallis kasa vanõbillõ!
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
minno jätku-i_ks, umma, unõsihe,
jätku-i kallist kaotsihe -
kodo taha ma_ks noorõst noorikust,
eelätselt ehiteldült!
Kui_ks ma inäbä elä,
kui_ks ma kavvaba kasu,
kui saava_ks üskä üsälitseq,
kässi pääle käsilitseq,
kulla naka-i sys kodo päsemä,
sys iks astu-i egal aol,
püvvä-i ma_ks ega pühäpäävä -
sys astu_ks ma voori aastakal,
sys iks ma kaalu kats kõrda.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
s´oo näieq sa_ks esi, neiokõnõ,
kavatsõlliq, kabokõnõ:
kui sai_ks sa naistõ, neiokõnõ,
linik- sai_ks sa -päähä, linnukõnõ,
kui_ks noorõst kodo tahat -
süä_ks hälk´ hällüpaika,
süä_ks kuts kodopaika!
Miä_ks või võiva tetäq -
kodo jääs iks kost´mah kävvü,
vele_ks jääväq aigu viitä.
Oo_ks no minno, neiokõist,
minno_ks, meelimar´akõist!
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
Minno haarat sa_ks vajja halusahe,
tunnõt iks vajja tulusahe!
Kui_ks tulõ tasa talv,
tulõ_ks süvä sügüsekene,
kiä tege_ks tiid tiigi poolõ,
aasõ_ks jäleq järve poolõ,
kiä_ks kaalus kao mano,
kiä_ks veerüs vii perrä?
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
läbi tulõ no_ks tuisu tulõminõ,
läbi tulõ_ks no sao saaminõ -
minno haarat sa_ks vajja halusahe,
minno tunnõt sa_ks vajja tulusahe!
Kui tulõt sa_ks üles hummogulla,
varra tulõt sa_ks inne valgõt,
silmä_ks-viil suu mõsõt,
laina_ks-viil suu la[a]bit!
Kiä kallus iks su karja ravitsõmma,
linnu lätt no_ks lehmi süütmä,
kiä võtt iks su kaalast kannipuuq,
kiä võtt iks su olõlt olõkorvi?
Sys haarat sa_ks vajja halusahe:
ikõt sa_ks last lauda man,
kahitsõt sa_ks karja ravitõh,
virvet ikõt iks vett tuvvõnani,
kapo_ks vett kandõh,
sys iks sa ikõt ilmaväega,
kado_ks-väega kahitsõdõ!
Tsih iks tsih, taad vajja,
taad iks teile tarbist -
ti naksi_ks vyyrit tahtma!
Võtat iks summa sulasit,
neiosit nägüsit,
sys iks sa haarat vajja halusahe,
tunnõt iks vajja tulusahe,
kulla tunnõt iks sa vajja kotusõh,
arvat õga as´a man:
kohe anni mi_ks käest käskjala,
sõrmilt anni mi sõnakullõja?
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
kas teil iks um armas andõh,
kallis um nu_ks kotost kallutõh?
Neiol um iks mul hallõ är minnä,
neiol um iks kallis kalduda!
Neio saa_ks ma iäst ikma,
mullani_ks ma saa murõhtamma!
Sääl iks ma kuio, kullakõnõ,
lõpõ_ks ma, lõhmusluukõnõ.
S´oost olõq jäl iks terveh, ait´umma,
kallis olõq sa_ks kavva elämä,
lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
lellänaasekõnõ_ks mu kallikõnõ!