16. Lelläle, kes esämajast eräl eläs.(Pulma kutsudes.)

SL 1484.
H II 4, 60 (20) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Lelläkene mu armakõnõ,
lelläkene mu kallikõnõ,
mi elli_ks küll liia lähkoh,
tõõnõ olli_ks mi tõõsõla talola.
Sinolt kuulõ-s ma kurja sõnna,
mõista-s ma mõrro sõnomit,
inäp sust kitu kitmist,
inäp kuuli ma au andmist -
sullõ teie_ks vet´ kotusõ kur´astõ,
mõnõ tei ma_ks paiga paganahe!
Lelläkene mu armakõnõ,
lelläkene mu kallikõnõ,
mullõ nakaq no_ks saaja saama,
kabolõ_ks saaja kalduma -
no astuq sa_ks appi mu esele,
appi kallu mino kallilõ,
saaq mullõ saja vanõmbast,
astuq au-esändäst!
Lelläkene mu armakõnõ,
lelläkene mu kallikõnõ!

SL 1485.
H, Setu 1884, 74 (15 h) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
minno sa hoijiq väikost,
kasinasta kasvatit.
Kui lätsiq sa_ks nurmõ kündemä,
kalduq atra kandõma,
kündennä_ks sa hoijiq kübäräh,
äestennä ägli pääl,
veereh iks viljä visatõh.
Mino veie_ks sa üsäh üle vete,
puuh üle purdidõ.
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
minno sa_ks hoijiq väikost,
kasinasta kasvatõlliq,
minno_ks hoijiq sa hobõstõ jalost,
kaidsiq külä kar´a jalost!
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
ärä sa minno, osja, unõhtagu-i,
minno meelest minehtägu-i!
Minno nakaq sa_ks kost´ma kutsma,
aigu viitmä arvama!
Esiki_ks sa tiiät mino vele,
imekana kavatsõlliq:
vel´o um mul iks üli-ütsindä,
kallis katõla käelä,
ega saa-i pühi kutsutus,
ega ao arvatus.
Sina_ks kutsuq ega pühi,
ega ao arvõllõq!
Olõ-i sul ummi tüterit,
kallis ummi kanasit.