17. Lelläle.(Sajapäeval, truuskaks paludes.)

SL 1486.
H, R 1, 23 (7) < Setumaa - Jak.Hurt (1872 ja 1880 vahel).

a. Sissejuhatus (esäle).
Tätäkene armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
au- om iks sul -lauda alostõtu,
ilolauda ehitetü!
Tätäkene armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ,
hõim om iks sul pant hyylahe,
sugu pant sorõhõhe.
Sinolt iks ma küünü küsümä,
sinolt nõsõ nõudõma:
kas om iks kuuh kulla hõim,
helläq hõigaduq omadsõq?
Tätäkene armakõnõ,
sinolt iks küünü ma küsümä,
sinolt nõsõ nõudõma:
kiä_ks mul tulõ truus´kas,
saa vakavanõmbas,
kiä_ks mu, mar´a, maast võti,
linnu ligi põrmandut?

b. Ikmine lelläle.
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
tulõ_ks mullõ truus´kas,
saaq vakavanõmbas!
Piä_ks huuli umatsist,
kõrda kanna hõimust kallist,
au- lasku-i mul -lauda armõtuhe,
ilolauda ilotuhe,
minost sa_ks piäq pikkä huuli,
kanna kõrda kangõhe!
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
sajaq nakasõ_ks mul sisse saama,
kaasikõgi kaaluma -
sääl tulõ_ks sada sajamiist,
tuhat tolmulüüjät.
Sys sina_ks kannaq kõrda kangõhe:
ülä panõ_ks sa hõimu hyylahe,
ülä sugu sorõhõhe,
au- lasku-i mul -lauda armõtuhe,
ilolauda ilotuhe -
s´oo saa_ks mul kuri kullõlda,
saa mul kalg´ kannahtõlla!
Ilo- lätt iks kui -lauda ilotuhe,
aulauda armõtuhe,
ülä nakas iks sugu suditama,
ülä võsa võttõmahe:
olõ-s sääl hoolõ pidäjät,
kangõ kõrra kandijat,
olõ-s üttegi hüvvä hõimu,
kabol üttegi kallist hõimu!
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
kui sa_ks peit pikä hoolõ,
kannat kõrra kangõhe,
sullõ lätt no_ks kittü kerikohe,
lätt au alõvahe!
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
eelä käve_ks mi kitu-kerikoh,
käve au-alõvah.
Lelläkene, kui(s) iks ti pappi palssiq,
koolipoissa kumardõlli,
kas kulssiq papiq palvuisi,
koolipoisiq kumaruist?
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
kohe_ks ti panniq paprõhe,
kohe kirjä kirotõlliq -
kas panniq ti_ks naistõ paprõhe,
naistõ kirjä kirotõlliq?
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
olõ-i s´oo öütsi minemine,
olõ-i karja kalluminõ -
öütsi läät iks ütessä üüssä,
karja katõssa päävässä -
s´oo om minnä_ks mul umassa iässä,
minnäq kabol kaugõs!
Jummal tiid, jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
määne mul iks no saa ülä elo,
määne kasa kasuminõ!
Lelläkene armakõnõ,
lännü-s ma kotost kohegi,
viirdnü-s ma vällä velisist -
esel olli_ks piitska vaja pääl,
palmik paja kottal,
ese_ks võtt´ piidsa vaja päält,
palmigo_ks paja kottalt,
ese toot´ iks piidsala pessäq,
tootsõ pandaq palmikol -
sys naksi_ks ma, neio, minemä,
naksi, kabo, kalluma.
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
ärä_ks ti minno unõhtagu-i,
minno meelest minehtägu-i!
Minno naakõ_ks ti kodo kutsma,
naakõq majja manitsõma,
ülä- naka-i sys -kodo kuulutama,
ülä pereh penätämä!
Lelläkene armakõnõ,
lelläkene kallikõnõ,
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
kallis kavva eläguq,
et mullõ sa_ks tullit truus´kas,
saiq vakavanõmbas,
lasõ-s sa võttaq vyyrit,
külest võttaq külgmätsi -
kuumas lännü_ks võõrast kumardõh,
palavassa pallõldõh!

SL 1487.
H, Setu 1903, 437 (18) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Lelläkene mu armakõnõ,
sullõ neio ma jalga kumarda,
sullõ mari maalõ hiidä,
pääle painu sinno ma pallõmma,
hiidä hellile synolõ!
Kui_ks ma olli neiokõnõ,
üles kasvi kabokõnõ,
käü-s sino käskeh,
joosõ-s su juhatõh.
Nu aja andist,
pallõ pall´o uskvast!
Selle mul saa-s kävvüq käskeh,
joostaq su juhatõh:
olli nuur neiokõnõ,
olli kassuv kabokõnõ,
ull´ ilma oppamada,
nuur ilma nuum´mada!
Lelläkene mu armakõnõ,
s´oost olõq sa terveh, ait´umma,
terveh hüä tegemäst,
kallis kavva elämä:
hot´ ma käü-s käskeh,
hot´ joosõ-s juhatõh,
eka sa kellegi kynõlõ-s,
ütle-s üte-ainullõ!
Kui_ks sa keeriq ker´kohe,
astõq alõvahe,
sys sa_ks inäbä kittu kitit,
armas, avvuq anniq,
panõ-s kurja kuuldvast,
tigõhõt tiidväst.
Kosjaq kiirüq su kittu pite,
astõq su avvu pite.
Lelläkene mu armakõnõ,
s´ookõsõ ma sinolõ ütle:
hot´ iks ma kosti sullõ kur´a syna,
ütli üli-ilotuhe,
panõ-s mu kurja kuuldvas,
tigõhõt tiidväs -
minno_ks sa kutsit tütrest,
kaiq umast kanasõst!
Lelläkene mu armakõnõ,
nu nakas mu au astma,
leemelaud liikumma -
tulõq, nu_ks ma sullõ jalga kumarda,
nu, mari, maalõ hiidä -
tulõq mullõ truus´kast,
saaq sajavanõbast!
Kyik iks mul sugu suurustõlli,
kyik võsa võimustõlli,
kyiki_ks ni kutsi, ni kumardõlli,
kyiki palssi ni painudi -
keäki kullõ-s mu kumardamist,
miilde panõ-s mu pallõmist!
Lelläkene mu armakõnõ,
s´oost olõ_ks sa terveh, ait´umma,
terveh hüä tegemäst:
kui sullõ ma jalga kumardi,
sinno kutsi ni kumardi,
sinno palssi ja painudi,
ärä kulssiq mu kumardamisõ,
miilde panniq mu pallõmisõ,
mullõ tulliq truus´kast,
sait sajavanõbast!
Lelläkene mu armakõnõ,
s´oo_ks sullõ ma ette kynõlõ,
mari ette manitsõllõ:
üläl um iks sugu suur,
sugu suur ja võsa võrksa,
ülä tulõ suurõ suuga,
kallus suurõ kamandaga -
ärä sa lasku-i neid sõimõlõmma,
sõimõlõmma, lõimõlõmma!
Ti kyik elägeq ilosahe,
üttekokko kul´atagõq,
viimäne veerätäge!
Lelläkene mu armakõnõ,
eka sinno ma iäh unõhta-i.
umast meelest minedä-i!
Kui saa ma, kulla, ülä kodo,
kui saa ma, mari, ülä majja,
kui_ks sääl vel´o viina toosõ,
kui uma ollõ tii,
sinno viinast veerätelle-i,
eka ollõst unõhtõllõ-i:
viina mano veerätelle,
otsi uma ollõ mano,
umma kodo kost´ma,
armas, aigu viitmä!
Kui_ks ma olli väikene,
kui_ks ma kasvi, kanasõkõnõ,
minno_ks sa hoijiq väikost,
kanasõst kasvatõlliq.
Kutsu väiko hoitmise iist,
kanasõ kasvatamisõ iist!
Sinno_ks ma iäh unõhta-i,
sinno ma meelest minetelle-i:
naka_ks ma liinah löüdmä,
naka turuh tundma,
lää_ks ma mano, mar´akõnõ,
lellä mano, linnukõnõ!
Kui_ks olõ-i liinah umma essä,
kavatsõllõ-i kasvatajat,
sinno_ks ma esest ütle,
kasvatajast kynõlõ.
Lelläkene_ks linnukõnõ,
mino meelimar´akõnõ,
sinno_ks osja unõhta-i,
umma kallist kaota-i!
Veerä ütte viina mano,
oiu ütte ollõ mano -
mino meele meelütellet,
haigõ süäme sütütellet.
Sinost saa ese armu,
sinost ka tulõ ese tugi.
Sinno jõvva-i ma iäh unõhtaq,
sinno jõvva-i ma meelest minehtäq -
olliq hüä ellenäni,
olliq kallis kasvuh!