18. Lellänaisõlõ, kui lell esämajast eräl eläs.(Pulma kutsudes.)

SL 1488.
H, Setu 1903, 439 (19) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
sullõ, neio, ma jalga kumarda,
sullõ, mari, maalõ heidä,
pääle naka ma kõrrast kynõlõma,
arvo vällä andma!
Kui_ks ma olli neiokõnõ,
üles kasvi kabokõnõ,
olli ma, neio, vaenõlats,
ilma imeldä kananõ.
Ime om mul ammu är koolnu,
kandja ammu kalmu lännü,
maalõ jäi ma väega väikene,
põrmandullõ põlvõ korgunõ.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
elli_ks sa liia lähkoh,
üle üte aiakõsõ,
mul iks olliq sa ime iist,
olliq var´ol vanõba iist.
Kui mõista-s muud tüüd,
mõista-s, kabo, kangast kutaq,
mõista-s hellä langa heitäq,
siiä_ks ma vajju, vaesõkõnõ,
siiä astõ, armõdokõnõ,
küündü_ks sinolt küsümä,
nõssi sinolt nõudma,
astõ sino armulõ,
tulli sino toelõ -
sino nakas´ arm avitamma,
sino tugi tulõma.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
mullõ_ks opsiq ullikõsõlõ,
noomõq noorõlõ neiolõ,
näütiq kabol, kuis kangast kutaq,
helläle, kuis langa heitäq.
Ohulinõ, tei su opatut pite,
vaenõlats, su valmistõttu pite,
sys iks ma opõ, ullikõnõ,
noomõ, nuur neiokõnõ.
Mullõ anniq sa armaq andõq,
mullõ anniq sa kalliq kapudaq,
ütelisi sa anniq üsätävve,
ütelisi kääniq käetävve.
Selle sa mullõ anniq armaq andõq,
selle anniq kalliq kapudaq,
et sa kuuliq mu kudamisõ,
et sa tundsõq mu tegemise:
ohulinõ oll´ kudaminõ,
latsõl langategemine.
Olli neio vaenõlats,
ilma imeldä kasunu,
olli mul pereh peenükene,
oll´ laud latsilinõ,
kyik iks tahtsõq rüppü rõivit,
kätte andaq kängitsit.
Kyik olliq ohulisõq mino hoolõh,
kah´olisõq mino kaalah.
Essukõist, mi esekeist,
Ma[a]rjat, mi maamakõist!
Keä_ks opas´ ulli latsõ,
tasõ targast vaesõ?
Saa-s joht ilmast oppajat,
tõsõst talost tarku andjat -
Essu opas´ ime iist,
Ma[a]rja opas´ maama iist!
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
lellänaasekõnõ_ks mu kallikõnõ,
mullõ nakaq saaja saama,
vaka perrä valmistamma!
Mullõ tulõq sa kirstu kerimä,
vaesõllõ vakka valmistamma!
Umma olõ-i imme ehitämmäh,
kandjat kabistammah -
keä_ks mullõ keräq keri,
keä mul iks määdsäq mähk´?
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
s´oo sullõ ette kynõlõ,
mari, ette manidsõ:
kui tul't kerrä kerimä,
kui tul't määtsä mähkmä,
mullõ panõ_ks kiri kerä pääle,
märk määdsä pääle!
Kui saa ma, kulla, ülä kodo,
kui saa ma, mari, ülä majja,
kerä võta su kirjä pite,
määdsä võta su märko pite.
Lellänaasekõnõ_ks mu armakõnõ,
sinno jõvva-i ma iä unõhtaq,
umast meelest minehtäq,
kui_ks sa olliq ellenäni,
kabolõ üles kasvuh -
hüä olliq, höste teiq,
armas olliq, au kanniq!
Hot´ ma mõista-s muud tüüd,
taia-s tetäq talotüüd,
eka sa ilmalõ kynõlõ-s,
ütle-s üte-ainullõ!
Kyik sa kitu kitiq,
armulõ avvu anniq:
kosjaq kiirüq su kittu pite,
astõq su avvu pite.

SL 1489.
H II 4, 64 (24) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Lellänaisõkõnõ_ks mu armakõnõ,
lellänaisõkõnõ_ks mu kallikõnõ,
sullõ tei ma kotusõ kur´astõ,
sullõ tei paiga paganast.
S´oost olõq sa_ks terve, ait´umma,
terve hää tegemäst:
kurja sa_ks kelle kuulutõllõ-s,
kalgõ kelle kadsatõllõ-s,
kõõ hoijiq sa_ks kur´a kullusih,
kõõ peit sa kalõ kaotsih!
Lellänaisõkõnõ_ks mu armakõnõ,
lellänaisõkõnõ_ks mu kallikõnõ,
kui kuulit sa kolga kur´otavat,
suurõ külä suditavat,
sys ollit sa iist ku ussõga,
saisit vasta kui sainaga.
Lellänaisõkõnõ_ks mu armakõnõ,
lellänaisõkõnõ_ks mu kallikõnõ,
mullõ nakaq sa_ks saaja saama,
kabolõ saaja kalduma!
Au- tulõq sa -olut juumahe,
leemeleibä süümähe!
Au- mullõ küll -ollõq tettiväq,
leemeleeväq küdsetiväq,
ega kutsu-i ma oho-ollõlõ,
silmä- kutsu-i ma -vii verdele.