21. Tsõdsõlõ. A.(Pulma kutsudes.)

SL 1492.
H, Setu 1903, 429 (13) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Tsõdsõkõnõ mu armakõnõ,
sullõ_ks ma, neio, jalga kumarda,
sullõ, mari, maalõ heidä.
Suurt ma naka süüdü ütlemmä,
kalgõ miilt kaibamma:
eka olõ-i sa kabost kaugõlla,
eka olõ-i sa, osi, üle ojje -
kui kuuliq kosjaq tulõvat,
kui kuuliq viinaq veerivät,
mille tulõ-s imme kiildmä,
kandjat vasta kaitsma?
Oh mu imme helläkeist -
ime_ks nakas´ andma,
nakas´ kabo kall'tama.
Kolgast tulliq kur´aq jutuq,
veerest synomõq vihasaq -
selle_ks nakas´ ime andma:
kolga nakas´ jutta kullõma,
valla suid sorõhit.
Kolka_ks kur´astõ kynõli,
et olõ ma huur hummogulla,
lits ligi õdagut,
häü-tuu-hällü tarrõ,
häükablaq kaartihõ!
Tsõdsõkõnõ_ks mu armakõnõ,
tsõdsõkõnõ_ks mu kallikõnõ,
eka olõ-i_ks õigõ, kui ülti,
olõ-i kõrrah, kui kynõldi!
Selle_ks kolka kynõli,
selle viir veerätelli,
et olõ-s ma sõbõr sulasillõ,
vasta võta-s vaesit.
Mul oll´ aidah neio asõ,
pähütspadi päälikoh,
sinnä saa-s vaesõq vass´ma,
külä kar´usõq kakma!
Toda või-s nätäq kolga kosilasõq,
toda või-s nätäq nulga noorõmeheq,
selle_ks kolka kynõli,
selle viir veerätelli.
Jummal iks näkuq taivast,
Maarja kuulguq korgõst -
jätä_ks tassoq ma jumalalõ,
jätä_ks massaq ma Maarjallõ!
Tsõdsõkõnõ_ks mu armakõnõ,
kui tulnuq mu imme kiilmä,
kandjat vasta kaitsma,
neiost jäänüq ma ütest nädälist,
kabost katõst pääväst,
sys lännü ma sugu suurõmbast,
pisukõnõ pikembäst!
Nüüd olõ ma nuur neiokõnõ,
olõ kassuv kabokõnõ.
Tsõdsõkõnõ mu armakõnõ,
sys iks saanuq hüä mu meelest,
kallis mu kaekist!
Mullõ naka_ks saaja saama,
vaka perrä valmistamma!
Sinnä vala_ks kykõ varahampa,
astu_ks kyigõ aiksampa!
Ärgu_ks keäki kodo jäägu-i,
kuagi kodo, mari majja -
kuus võtkõq kodohoitjat,
kats kar´aravitsõjat,
sys iks jätku-i tulõmalda,
kabolõ kallumalda,
lasku-i mu avvu armõtohe!
Eka olõ-s mu avvu armõtohe -
kui_ks ma olli neiokõnõ,
üles iks kasvi kabokõnõ,
kui_ks nu tulli pühänes päiv,
puulpühä õdagukõnõ,
kui_ks ma keeri ker´kohe,
kui_ks ma astõ alõvahe -
kittü läts iih kerikohe,
au läts iih alõvahe!
Tsõdsõkõnõ mu armakõnõ,
kullõq nu_ks mu kumardaminõ,
miilde panõq mu pallõminõ!
Inne jätä-i maalõ ikmist,
kulla, maalõ kuukmist,
meeni mullõ tullaq tõotõllõt,
meeni mullõ sa astuq arvatõq!

SL 1493.
H II 4, 65 (25) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Tsõdsõkõnõ mu armakõnõ,
tsõdsõkõnõ mu kallikõnõ,
mullõ nakaq sa_ks saaja saama,
kabolõ saaja kalduma!
Nu astõ ma sino armulõ,
tulli sino toelõ.
Sinolt ma künnü küsümähe,
sinolt nõsõ nõudmahe,
kas või sino armu avitõllaq,
sino või_ks taa tugi mullõ tullaq?
Tsõdsõkõnõ mu armakõnõ,
tsõdsõkõnõ mu kallikõnõ,
ime ai_ks mu umalta armulta,
kandja kaitsõ umalt kaalalt -
kas või su armu avitõllaq,
või su tugi mullõ tullaq?
Mullõ naka_ks saaja saama,
kabolõ saaja kalduma!
Sinolt ma künnü küsümähe,
sinolt nõsõ nõudmahe:
agu saa ma kurja kotusõhe,
saa paika paganahe,
agu tohi-i ma sinno tunnistõlla,
sinno või-i ma vasta võtta?
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Maari matal linnukõnõ -
ehk lääväq ussõst mu umadsõq,
läve takast lähemätseq?