24. Unolõ. A.(Pulma kutsudes.)

SL 1496.
H, Setu 1903, 54 (25) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Unokõnõ_ks mu armakõnõ,
unokõnõ_ks mu kallikõnõ,
nu sinno ma_ks painu pallõmma,
hiidä ma_ks hellile synolõ!
Minno sa_ks kutsma kutsiq,
minno sa_ks vasta võtiq,
südi olliq sa_ks minno süütmä,
julgõ olliq sa minno_ks juutma:
lavva käveq sa_ks veereh, viin käeh,
lavva saisiq sa_ks otsah, olu käeh,
makõ oll´ sul iks mar´onõ viin,
hüä oll´ sul iks olu ubinanõ.
Klaas oll´ sul iks kullanõ käeh,
pikri oll´ sul iks peoh hõbõhõnõ.
Nu küünü_ks ma sinolt küsümä -
klaasi sa_ks kulladsõ kuludiq,
hõõriq sa_ks pikri hõbõhõtsõ,
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma!
Nu sinno_ks ma painu pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile synolõ:
tuu mullõ sa_ks turgu tunnistõllõq,
tuu mullõ sa_ks allõv arvõllõq,
kost tõiq sa_ks kulladsõ klaasi,
kost tõiq sa_ks pikri hõbõhõtsõ!
Unokõnõ_ks mu armakõnõ -
ime olt sa_ks otsani umanõ,
ime olt sa_ks vell´o virvekene -
kui mullõ_ks tuu turu tunnistadõ,
alõva arvadõ,
kui saa ma_ks, neio, ülä kodo,
kasa viiä ma_ks majja, mar´akõnõ,
ülä aja ma_ks tuuhu liina,
kasa ma_ks sinnä kallutõllõ,
kost tõiq sa_ks kulladsõ klaasi,
tõiq pikri hõbõhõtsõ.
Ülä saa kui_ks kodo, kullakõnõ,
sinnä tohi-i ma kost´ma kutsu,
unokõnõ_ks mu armakõnõ,
võimust saa-i mul vasta võtta!
Üläl um iks sääl viis velenaist,
üläl kuus kodonaist,
um iks jäl säidse sysard,
pääle um iks jäl viis veljä,
kuus iks kaokandjat,
iih om iks ülä ime,
ülä_ks ime, ülä ese,
kasa_ks vanõmbaq mõlõmbaq -
selle tohi-i, kulla, ma kost´ma kutsu,
saa-i võimust vasta võtta.
Kui_ks laskus laadopäiv,
kui_ks tulõ turupäiv,
ärä sys iks lasõ laado pääle,
ärä_ks mi tulõ turu pääle,
üteh võta_ks ma kulladsõ klaasi,
unokõnõ_ks mu armakõnõ,
võta ma_ks pikri hõbõhõtsõ,
suurt naka_ks ma suku tunnistamma,
umma naka ma_ks hõimu ots´ma,
kallist naka_ks ma hõimu kaema:
liinah ma_ks vii viina mano,
otsi hõimu ollõ mano.
Tuud naaku-i ti_ks suurõst suditamma,
naaku-i pikält penätämmä -
või-i kutsuq ülä kodo,
kaiaq kasa kastõrahe,
ülä_ks kodo kost´ma,
aiaq aigu viitmä!
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
kallis kavva elämä:
minno_ks sa kutsma kutsiq,
minno_ks vasta võtiq,
minno kutsiq ti_ks miilt meelütämmä,
kutsiq süänd sütütämmä.
Süä um mul iks süväste haigõ,
meelekene um iks must kui muld,
süä um mul iks ladvoni lahki!
Unokõnõ_ks mu armakõnõ,
unokõnõ_ks mu kallikõnõ,
minno viiäs iks veliste sisse,
kuvvõ vele kottallõ.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
kuis jõvva ma_ks kuus kullõlda,
katõsa kannahtõlla?
Unokõnõ_ks mu armakõnõ,
olõ_ks ma nuur neiokõnõ,
kassuj kar´avitsakõnõ.
Mitte või-i ma midägi tetäq -
minnäq tulõ_ks mul ese antullõ,
vell´o viinajuudullõ!
Neio taha-s ma veliste viirde,
ime- taha-s ma -kanno kaalalõ.
Kui_ks ma kasvi kotohna,
vinnü üles velüsil,
neio, ihksi ma_ks ütele pojalõ,
neio, kai_ks ma katõlõ käele.
Jummal tiid iks jumalakõnõ -
üldäs saavat ma_ks kurju kottallõ,
kalõ rahva kaalallõ,
vihaside veerele,
üldäs saavat iks sikõtõ sisse,
vasklaistõ vaihhõllõ.
Jummal tiid iks jumalakõnõ -
kui jõvva ma_ks kur´a kullõlda,
kui jõvva ma_ks kalõ kannahtõlla,
vihasit velenaisi,
noid iks kurjo kodonaisi?
Mitte või-i_ks ma midägi tetä -
minnä tulõ_ks mul ese antullõ,
vell´o tulõ_ks minnä viina juudullõq,
unokõnõ_ks mu armakõnõ,
unokõnõ_ks mu kallikõnõ!

SL 1497.
H II 4, 58 (19) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Unokõnõ mu armakõnõ,
unokõnõ mu kallikõnõ,
sedä_ks sa vihasta võtku-i,
sedä_ks sa pahasta pangu-i,
et iks ma summõ sullõ tulli,
paha-tulli-pall´o rahvaga!
Unokõnõ mu armakõnõ,
unokõnõ mu kallikõnõ,
summõ oll´ küll sullõ tulõminõ,
parge oll´ iks sullõ pandminõ:
ime julgu-s joht iks ütsindä laskõq,
kandja laskõq katõkeste,
kuus panni tä kõrvalkõndjat,
viis panni tä veerel vahtjat!
Unokõnõ mu armakõnõ,
unokõnõ mu kallikõnõ,
s´oost olõ_ks sa terveh, ait´uma,
terveh hää tegemäst:
umma võtiq sa_ks kodo kutsmahe,
saja sõnna saatmahe,
vasta võtit sa_ks väsünüq hobõsõq,
vasta ratsuq ramõhunuq.