25. Unolõ. B.(Sajapäeval.)
SL 1498.
H, Setu 1903, 435 (16) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
Unokõnõ mu armakõnõ,
sullõ neio jalga kumarda,
sullõ mari maalõ heidä,
pääle naka ma kõrrast kynõlõmma,
arvo vällä andma!
Suurt naka ma süüdü ütlemmä,
kalgõ miilt kaibamma:
mille_ks minno sa kutsma kutsu-s,
kutsma kutsu-s, vasta võta-s?
Neio olõ ma, armas, au pääl,
linnukõnõ leeme pääl,
tahtsõ kolka kul´atamma,
viirde aigu viitmä.
Unokõnõ mu armakõnõ,
unokõnõ mu kallikõnõ,
s´oost olõq terve, ait´umma,
terve hüä tegemäst,
et mullõ saaja saiq,
kabolõ saaja kalduq,
hot´ saa-s neio kutsma,
sajasynna saatma!
Vell´o perrä veerähti,
imekana kallutõlli,
kulla tulliq vele kutsmisõl,
saiq syna-saatmisõl.
Unokõnõ mu armakõnõ,
tuud sa pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i:
asõ saa anoma-nulka,
säetäs sängü pääle!
Sullõ umma_ks asõmõq arvaduq,
toonaq kotusõq korssi:
asõ saa ala aknidõ,
pido peräpajalõ!
Unokõnõ mu armakõnõ,
ärä saaja ütsindä tulgu-i,
kabolõ ütsindä kall'ku-i -
tulgõ_ks saaja hulgaga,
kall'kõq saaja kamanduga,
üttekokko kul´atamma,
virveq ütte veerätämmä!
Unokõnõ_ks mu armakõnõ,
iks kullõq mu kumardaminõ,
miilde panõq mu pallõminõ!
Viimased kümme rida (35-44) [tegelikult siiski juba 26. värsist alates -P.H.] on laulik eksikombel pulmakutsumise laulust siia pannud, ära unustades, kudas ta käesolevat laulu alustas. Seegi on omaviisi õpetlik.