28. Tädile.

SL 1502.
H, Setu 1903, 47 (23) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tädikene_ks armakõnõ,
nu sullõ ma_ks jalga kumarda,
sullõ oiu_ks ma olgõ nyalõ,
sullõ kaalu_ks ma kaala ümbrelle,
sinost võta_ks ma kinni kinmähe,
ümbre võta ma_ks kaala kallihe,
pääväs jovva-i_ks joht vallalõ pästä,
aastakka no_ks vallalõ arotaq!
Nu painu ma_ks sinno pallõmma,
neio, heidä ma_ks hellile synolõ:
minno võtaq sa_ks umast tütrest,
kallis, võtaq sa_ks umast kanasõst -
ime ai_ks mu umalta armulta,
kandja kaits´ iks mu hindä kaalalta.
Sina võtaq iks umast tütrest,
käänä_ks sa umast käskjalast!
Kohe lää_ks ma, vaesõkõnõ,
kohe astu ma_ks, armõdukõnõ,
kui võta-i sa umast tütrest,
kallis iks võta-i umast kanasõst?
Neio, lää sys nõgõstõ nyalõ,
neio, lää sys iks vabarna var´olõ -
nõkõs´ nakas iks pääle nõrkma,
vabarna_ks pääle vaoma.
Kohe lää ma_ks, vaesõkõnõ,
kohe astu_ks ma, armõdukõnõ?
Neio, lää ma_ks aia armulõ,
neio, lää ma_ks tulba toelõ -
aiaq nakas iks perrä argnõmma,
tulbaq nakasõ_ks pääle tulõma!
Kohe ma_ks lää, vaesõkõnõ,
kohe ma_ks astu, armõdukõnõ?
Meelel iks merde lääsiq,
süämel no_ks süvvä vette!
Pall´o um iks tullõ toukajit,
mitu um iks vette viskajja,
tädikene_ks armakõnõ,
tulõst olõ-i_ks vällä tuujat,
viist olõ-i_ks vällä võtjat!
Esi_ks ma hinele kynõli:
umma_ks tahtu-i verd vette viiäq,
miilt merde uputõllaq!
Tädikene_ks mu armakõnõ,
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma:
minno sa_ks kost´ma kutsiq,
minno sa_ks vasta võtiq,
minno sa_ks kutsiq kuust kost´ma,
arvssiq sa_ks aigu viitmä!
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma:
vasta_ks võtiq vaesõ läbi,
avvustõlli_ks armõdu läbi!
Ait´umma no_ks, olkõq terveh -
mullõ anniq sa_ks suurõ üsätävve,
kääniq suurõ käetävve,
linige_ks sa mullõ liigutõlliq,
pääle anniq sa_ks paari kaputit!
Mullõ anniq sa_ks vaesõ läbi,
anniq armõdu läbi,
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma!
Mullõ anniq sa_ks musta mõskmast,
mullõ anniq sa_ks põllu põimmast.
Kui olli ma_ks kotoh, kullakõnõ,
tädikene_ks armakõnõ,
olli_ks umah majah, mar´akõnõ,
sullõ käve ma_ks põldu põimmah,
linnu, käve ma_ks linno kakmah,
sullõ käve ma_ks niitü riibmah.
Inäp saa-i ma põldu põimma,
sullõ saa-i ma linno kakma -
nimi jääs iks sino niidü pääle,
vari jääs iks hainavaalu pääle.
Kui läät sa_ks põldu põimma,
linnu, läät sa_ks linno kakma,
kui lääde sa_ks niitü riibma,
minno haarat iks vajja halusahe,
minno tunnõt iks vajja tulusahe:
kiä käve sul iks põldu põimmah,
linnu, käve_ks su linno kakmah,
kiä käve_ks su niitü riibmah?
Sys sa_ks ikõt ilmatuhe,
kado_ks-väega kahitsõllõt!
Tädikene_ks mu armakõnõ,
mullõ nakaq sa_ks saaja saama,
kabolõ_ks sa saaja kaaldumma!
Edo olt sa_ks ime illos hõim,
kandja olõt sa_ks kykõ kallip:
ime olõt sa_ks sirgõ sysar,
ime olõt sa_ks meelimar´akõnõ -
mullõ nakaq sa_ks saaja saama!
Nii pall´o mul iks um ime hõimu,
kandjal olt sa_ks kykõ kallip.
Sullõ ma_ks kotusõ korssi,
sullõ ma_ks asõmõ arvssi:
sino saa_ks küll pido peränulgah,
sino saa_ks asõ aknillõ,
kotus saa_ks sullõ kykõ korgõppa!
Tuud sa_ks pelgü peläku-i,
tuud sa_ks murõht murõhtagu-i -
sinno_ks sää-i sängü pääle,
pito panõ-i mi kassipingi pääle,
sino sääd iks no saa-i sängü pääle,
pito panõ-i kassipingi pääle:
imel um iks mul hõimu veidükese,
kandjal um iks no hõimu kasinahe!
Kui ma_ks olli neiokõnõ,
kui ma_ks kasvi kabokõnõ,
ti käve ma_ks kodo kullakõnõ,
minno_ks miillä är ravidsiq,
minno_ks kohvil kostitiq.
Kui näiq iks mu, neio, minevät,
latsõq johtu_ks ussõh olõvat,
värehil käuvat,
latsõ_ks tarrõ tagasiq,
tarõ_ks lävele lähesiq,
kõrra sullõ_ks nääq kätte kynõliq,
arvo_ks kätte arvõlliq:
meele_ks umanõ oius,
tulõ_ks kost´ mi kodo -
panni_ks sa kohvi kiimä,
samavaara savvumma,
minno_ks kohvil kostitit,
minno_ks peiq piitnäl.
Nu painu ma_ks sinno pallõmma:
ese tulõ-s ma kotost söömäldä,
tulõ-s ma, lõivo, lõunõlda,
haarku-i_ks sa süüke säeldäq,
tädikene armakõnõ,
mullõ haarku-i sa laudu laaditada!
Kui ma_ks tulõ ülä kotost,
tulõ_ks ma, mari, kasa majast,
säält tulõ ma_ks, tsirku, söömäldä,
säält tulõ ma_ks, lõivo, lõunõlda -
sys haaraq sa_ks süüki säeldäq,
sys haaraq sa_ks laudu laaditõlla!
Üläl iks um üsädseleib,
kasal um iks kaara-sõklinõ,
tuugi um iks kulla korgõh,
ligi um iks lakõ lauduh -
eka küünü-i ma kätte kässiga,
haaru-s mano hammastõga.
Leevä- umma_ks kyik -kikuq kirä pääl,
leevä_ks-ummaq-raasaq raamatuh,
leevä_ks-palaq paprõh,
kikku tohi_ks ma kellegi anda,
palla tohi-i_ks ma kohegi panda -
üläl um iks viis velenaist,
sääl um iks kuus kodonaist.
Tädikene_ks mu armakõnõ,
sys haaraq sa_ks süüki säeldäq,
sys haaraq sa_ks laudu laaditõlla,
sys ma_ks süü süämehe,
sys ma_ks juu julgõhe!
Nu taha-i ma süvväq süämehe,
nu taha-i ma juvvaq julgõhe!
Süä um mul iks süväste haigõ,
meeli um mul iks ladvani lahki:
neio jõvva-i_ks ma ello unõhtõlla,
kabo jõvva-i ma ello kaotõlla!
Um iks illos´ neio elo,
kallis kabo kasuminõ!
Tuli um iks naistõ toomistuh,
vesi um iks naistõ vitsistuh:
kui saa ma_ks naistõ, neiokõnõ,
linik- saa ma_ks -päähä, linnukõnõ,
naisil um iks küll pall´o pahandust,
mitu um küll meelehaigust.
Neiol olõ-i_ks midägi murõht,
olõ-i_ks miski meelepahha,
eka tulõ-i kostki kurva miilt.
Kui_ks tull´ õdagukõnõ,
kui_ks hällü hämäräkene,
lätsi_ks ma, mar´a, magama,
astõ_ks ma, neio, asõmõllõ,
kui_ks ma olli neiokõnõ,
pillel iks magama viidi,
kandõlõl katimõllõ.
Heidi_ks ma hoolõ ussõ pääle,
murrõ_ks musta parrõ pääle,
ime võtt´ iks hoolõ ussõ päält,
murrõ_ks musta parrõ päält,
võti_ks hoolõ, ni hoolidsi,
võti_ks murrõ, ni murõhti.
Neiol olõ-s midägi murõht,
olõ-s mistki meelepahha:
sai_ks süvväq, ni magama,
jalaq iks kinni, ni minemä.
Tädikene armakõnõ,
neio jõvva-i ma ello unõhtada,
kabo jõvva-i ma ello kaotõlla!
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
kallis olõq sa_ks kavva elämä!
Nu küünü_ks sinolt küsümä,
nõsõ_ks ma sinolt nõudma:
minno olli sa_ks kangõ kauplõmma,
julgõ olli_ks kyik minno juuma -
kui_ks ma [saa] ülä kodo,
kasa majja, mar´akõnõ,
kui_ks saa hüä elo,
saa kallis kasuminõ,
sys tuu_ks ma kosti ti kodo,
piiragu_ks ma sino perrehe.
Kui_ks saa kuri elo,
saa_ks kalg´ kasuminõ,
kui nakas no_ks pereh pilkamma,
sysarõ_ks no minno sõimamma,
mehe_ks-veleq vihkamma,
sys tuu_ks kur´a ti kodo,
sullõ naka sys iks kurja kuulutamma,
paha vii_ks peräpaja pääle!
Selle tuu ma_ks kur´a ti kodo,
paha vii_ks ti peräpaja pääle:
minno olliq sa_ks suur sund´mah,
minno olliq sa kimmäs kitmäh.
Üllä sa mullõ_ks kitide,
armas iks mullõ avvustõlliq,
üllä ütliq sa_ks hiust ilosat,
kasa ütliq sa_ks valusa verega,
ütliq sa_ks märksa meelega,
ütliq sa_ks julgõ jutuga.
Tuud iks sa minolõ ütliq,
tuud iks sa kabolõ kynõliq:
"Minnä võit sa_ks tuu mehe naasest,
talopoja tallitajast,
taast saa no_ks paika paras,
asõ saa_ks sino arvolinõ!"
Tädikene_ks mu armakõnõ,
mullõ nakaq sa_ks saaja saama,
mullõ nakaq sa_ks hähki tulõma!
Nu painu ma_ks sinno pallõmma,
neio heidä ma_ks hellile sõnolõ:
inne jätä-i ma maalõ ikmist,
kulla maalõ kumardõllaq,
kui võtat sa_ks tullaq tõotõllaq,
võtat astuq arvõllaq!
Hummõn nakas iks mu vakka valama,
nakas iks mu kirstu keerämä -
kirstu_ks taht kitmist,
annivakk avvustõllaq!
Kui_ks tult ülä kodo,
tult kasa kastõrahe,
kui_ks mu kirstuga keerät,
kui_ks mu vakaga valat,
kirst iks taht mul kitmist,
annivakk avvustõllaq!
Sääl olgõq ti_ks kõvaq kynõlõmma,
vasta_ks võtkõq vyyrillõ,
uhkillõ umatsillõ!
Ajagu-i_ks mu kirstu aidviirde,
nõstku-i maalõ nõgõssihe,
ajagu-i kui kirstu tsilkõmillõ,
tsilkõ_ks-millõ, valimillõ -
kirst ajagõq ti_ks aita mäele,
pääle ajagõ_ks ti aida päälikohe!
Kui_ks ajat tsilkõmillõ,
tsilkõ_ks-millõ, valimillõ,
kirstuh um iks hüä rõivas,
kaasõ all iks kallis rõivas,
seeh um iks siidirõivas,
all iks kaasõ kalõvanõ -
kui ti_ks ajat aidviirde,
nõstat iks maalõ nõgõssihe,
nakas iks vihma veerimä,
nakas iks sado saama,
hämmüse_ks mul hüäq hammõq,
liina_ks-linigeq ligonõsõq,
mul iks saa suur murõh,
suur iks murõh, kalg´ kaih!
Tädikene_ks mu armakõnõ!

SL 1503.
H, V.R. 1, 26 (9) < Setumaa - Jak.Hurt (1872 ja 1880 vahel).

Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
sinno tulli ma kodo kutsma,
saie sõnna saatma!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
ime ai_ks mu umalta armulta,
kaidsi kaala ümbrelt,
ime ai_ks sino armulõ,
kalli kaala ümbrelle!
Tädikene armakõnõ,
inne sa_ks süüki säelgu-i,
inne lauda laaditagu-i,
inne leibä lõigaku-i,
piirku-i pikki kikka -
inne sa_ks söödäq umila sõnola,
inne jooda_ks sa umila jutala!
Sinolt iks ma küünü küsümä,
sinolt nõsõ nõudma,
tädikene armakõnõ:
kas võtat sa_ks umas tütres,
kapo umas kanasõs?
Käümä naka_ks ma sino käskeh,
juuskma sino juhatõh,
suvõ tii_ks tüüdä sund´malda,
aastaiga ajamalda.
Tädikene armakõnõ,
minno ajagu-i sa umalta armulta,
kaitsku-i kaala ümbreltä!
Kui ajat sa_ks umalta armulta,
kaidsat kaala ümbrelt,
hot´ sa_ks keediq soradsõ pudru,
küdsiq mesidse vadsa,
suuhõ lää-i su soranõ pudõr,
miilde lää-i su mesine leibä!
Kui keelä-i sa umas tütres,
kapo umas kanasõs,
sys lää ma_ks , tsirku, söömäldä,
mari, üvä maitsmalda,
sys hõõru-i su liuda hõbõhõist,
luitsit kullatsit kuluda-i.
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
mullõ ütleq sa_ks üts hüä sõna,
kaibaq üts kallis sõna,
mino_ks sa meeli meelütelleq,
mino süä sütütelleq,
ilma_ks sa miildä meelüdäq,
ilma söögildä sütüdäq -
sys naka_ks ma su süüki süümä,
naka juuki juuma!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
s´oost aja ma sinolt andis,
pallõ pall´o uskvas:
tulli_ks ma suurõla summala,
pahapall´ol rahval!
Kui ma_ks käve ellenäni,
kabo üles kasvuh,
sys tulli_ks ma üli-ütsindä,
kabo katõla käelä.
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
sa käse-s lauda laaditõlla,
istõpinki ehitellä.
Nu tulli_ks ma suurõla summala,
pahapall´ol rahval,
nu hõõru_ks su livva hõbõhõtsõ,
luidsaq kulladsõq kuluda.
Tädikene armakõnõ,
nu võia_ks ma su valgõq vajarätiq,
kiistkatsõq kibodarätiq,
pöörelitseq iks pühäserätiq.
Tädikene armakõnõ,
mõskõq saa_ks sul mõnõssa päävässä,
huhtaq mõnõs hummogus.
Hul´utagu-i sa minno huhtõh,
kur´otagu-i kolkõh!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
hul´utõllõt kui minno huhtõh,
kur´otõllõt iks kolkõh,
sys saa_ks mu elo ikulinõ,
kaasa elo kah´olinõ!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
oja_ks lääde kui viirde huhtma,
mõõlu viirde mõskma,
sys sa_ks Maarjat manidsõq,
Pühä Risti liigutõllõq!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
sinnä sinno ma_ks kutsu kõigõ inne,
käse astuq aiksappa:
tulõ_ks appi mu imele,
tulõq appi armallõ!
Kõik omma_ks mul vahtsõq vallalõ,
pikäh piinüq linigeq -
tulõ_ks sa kerrä kerimä,
tulõq määtsä mähkmä!
Ime om iks mul üli-ikulinõ,
kandja üli-kah´olinõ,
nõsõ-i täl nõrgaq käekeseq,
painu-i pardsi sõrmõkõsõq -
sino saava_ks keräq kindmämbäq,
sino määdsäq märksambaq,
tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
mäne tetä_ks no imel ikkõh,
määne kandjal kahitõh.
Esiki näiq sa_ks mu ime ikmisõ,
näiq kandja kahitsõmisõ!

SL 1504.
H, Setu 1903, 428 (12) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Tädikene mu armakõnõ,
sullõ neio ma jalga kumarda,
sullõ mari maalõ hiidä!
No astu ma su armulõ,
kallu kaala ümbrelle,
painu sinno pallõma,
hiidä hellile synolõ:
minno ajagu-i umalt armult,
kaitsku-i kaala ümbrelt!
Kui ma ääsä kotost tulli,
veeri vällä velitsist,
astõ ma ime armulõ -
ime ai mu umalt armult,
kaitsõ kaala ümbrelt.
Ime ai mu aia armulõ,
ai nõgõsõ nõalõ.
Sinnä astõ ma armõdukõnõ,
sinnä ma oidu oholinõ -
aid nakas´ iks perrä argnõmma,
nõgõsõq maalõ nõrkumma.
Sääl[t] iks ma tulli, tuvikõnõ,
sääl[t] iks ma astõ, armõdukõnõ.
Mino tädikene_ks mu armakõnõ,
kui ajat iks umalt armult,
kaidsat kaala ümbrelt,
kohe_ks lää ma, vaesõkõnõ,
kohe_ks astu sys, armõdukõnõ?
Sinno_ks painu ma pallõmma:
mullõ naka_ks saaja saama,
vaka_ks nakaq perrä valmistamma!
Sina_ks tulõq appi mu imele,
kaaluq appi kandjallõ -
sina olõt iks saajo saatnuq,
sina olõt iks vakka valmistannuq!
Oh iks mu imme helläkeist,
oh mu maamat mar´akõist -
edimäne olõ ma_ks tütär ehtil,
vanõmb lats valmistõllaq -
mõista-i tä saajo saata,
mõista-i vakka valmistõlla!
Tädikene mu armakõnõ,
kullõ_ks mu kumardaminõ,
miilde panõq mu pallõminõ:
jätku-i_ks saaja tulõmalda,
kabolõ saaja kallumada!
Kui sa mullõ saaja tulõ-i,
kabolõ saaja kallu-i,
sys jätä_ks ma sajaq saisma,
sys jätä_ks ma peio piiri pääle,
vell´o perrä viroda,
imekana kallutõllõ!

SL 1505.
H II 3, 41 (27) < Setumaa - H.Prants (1889).

Tädikene mu armakõnõ,
tädikene mu kallikõnõ,
minno tulõq sa vasta võtmahe,
saaq minno saatmahe!
Ese panni mu iku-istmilõ,
lasi leinarattilõ.
Inne ma, mari, maalõ lää-i,
saada-i saabast morolõ,
mullõ tuuq sa kõrik moro pääle,
hal´as kõrik haina pääle!
Inne ma, mari, maalõ lää-i,
saada-i saabast morolõ,
inne võtaq sa vell´o ede päält,
auhobõsõ ajaja,
sys võtaq tõnõ sysar tõsõst veerest,
kats käekandjat,
sys näio ma näide vaihõlt,
keerä näide keskest!
Inne ma, mari, maalõ lää-i,
saada-i saabast morolõ -
maalõ sa linatsõq laotaq,
maalõ kataq kaalipoolõq!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
uma ime ehitelli,
uma kandja kabistõlli:
ime panni mullõ ehteq ilosaq,
panni vahtsõq valusaq.
Hot´ panni ime ehteq ilosaq,
panni vahtsõq valusaq,
läbi iku ehitelli,
silmävii sibistelli.
Kõõ tulli ma tii ikkõh,
silmävett veeräteh.
Nu kaeq sa mino, kabo, pääle,
heidäq silmi hellä pääle:
ikku joosi mul üle ehtide,
vajju üle vahtsidõ,
nu olõ-i mul ehteq ilosaq,
olõ-i vahtsõq valusaq -
ikku teie nu ehteq ilotus,
silmävesi sinitses.

SL 1506.
H I 8, 430 (46) < Miikse k. - J.Sandra < Miikse Ogask (1896).

Tädikene, mullõ tulõq vasta värehtehe,
mullõ lasõq vasta laihilõ,
tulõq sa_ks vaest vasta võtma,
vasta võtma, maalõ saatma!
Inne ma, mar´a, maalõ lää-i,
inne kabo maalõ kallu-i -
maalõ sa linik laodaq,
maalõ kõrik kõrrudaq,
maalõ kutsuq sa kuldakõrikõlõ,
hõikaq hõpõrõivalõ!
S´oo ma kõrralda kõnõli,
juttu ai ilma as´anda -
must tuuq sa kõrik moro pääle,
hahk kõrik haina pääle!
S´oo ma kõrralda kõnõli,
juttu ai ilma as´anda:
musta toogu-i sa kõrikõt morolõ,
hahka kõrikõt haina pääle -
must kõrik om murõlinõ,
hahk meelehaigõlinõ!
Maalõ lää mustalõ morolõ,
maalõ lää halja haina pääle -
agu jääs murõ moro pääle,
haigõ miil haina pääle?
Lää maalõ ma, mar´akõnõ,
saada saapa morolõ,
viiso vahava(a)nijalõ,
ojo su olgõ nõalõ,
kallu kaala ümbrele!
Pääväs saa meid vallalõ pästä,
mõnõs aos arotõlla.
Tädikene mu kallikõnõ,
ime tsirgu sõsarõnni,
no ma_ks küünü küsümähe,
no ma nõsõ nõudõmahe:
kas iks kaet mu kaala pääle,
pilgutat silmi mu piha pääle,
kas olõ ma, neiu, ehitedü,
kah´olinõ kabistõdu?
Umma olõ-s mul immä ehitämäh,
kasvatajat kabistamah.
Hot´ tull´ mul küläst kümme immä,
vallast viis vanõmbat,
ega mul massa-s umma immä,
kabo umma kasvatajat!
No_ks kaeq mu kaala pääle,
heidäq silmi hellä pääle,
kui olõ ma, neiu, ehitedü,
kah´olinõ kabistõdu!
Särk ehk om minol sällüle sälähnä,
küpär küllüle päähnä?
Inne minno sa tarrõ veegu[-i],
saatku[-i] sauhuunõhe,
inne viiq aita morolõ,
kirstu kirivä külele,
vaka valgõ var´olõ!
Ummil ehtil sa ehiteleq,
kaalatsil kallistõlõq,
sis sa minno tarrõ tuuq,
saadaq sauhuunõhe,
neio annaq sis rahva nätäq,
annaq kabo rahva kaiaq!
Kiäki minno sis tunnõ-s vaesõs,
kiäki kaiaq kah´olisõs.

SL 1507.
H, Setu 1884, 430 (10) < Teaste k. - Jak.Hurt < Teaste Saava (1884).

Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
mar´a_ks tulõ maahavõtminõ.
Inne lää-i ma maaha, mar´akõnõ,
saada-i saabasta morolõ -
must tuu_ks sa kõrik moro pääle,
hal´as kõrik haina pääle,
sys lää maaha, mar´akõnõ,
saada saapa morolõ!
Sys ma_ks sullõ jalga kumarda,
heidä maaha, mar´akõnõ,
naka_ks ma kõrru kõnõlõma,
armujuttu ajama.
Mille tulõ-s sa keelu kiildmähe,
kallu-s kaalu kaitsmahe,
kui mul iks tulliq kodo kur´aq kosjaq,
viha viinaq velisille?
Sinno_ks ma oodi huulitsal,
sinno vahe vaanijal.
S´oo lää-i mul süük süämehe,
s´oo juuk julgõhe!
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
määne saa_ks ülä elämine,
määne kaasa kasuminõ?
Agu mul iks saa kuri elo,
kalg kaasa kasuminõ -
jõvva-i ma iä unõhtõlla,
umast meelest minetellä!
Kui ma_ks s´oo ette tiiässiq
uma meelelä mõtõldaq,
är ma ojja uputasiq,
är ma vette viskasiq,
inne kui ma_ks lää ülä kodo,
ülä kodo, kaasa majja!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
är sa mullõ süüki säelgu-i,
ärä laudu laaditagu-i -
lää-i mul süük süämehe,
lää-i juuk julgõhe,
suuhõ lää-i mul soranõ pudõr,
mesileeväq miilt pite!
Kõik iks mul suuhtõ sulli,
pala suuhtõ paisu.

SL 1508.
EKS 4° 4, 180 (5) < Setumaa - G.Masing (1869).

No tädikene_ks armakõnõ,
tädikene_ks kallikõnõ,
är mullõ_ks sööki säelgu-i,
lavva pääle_ks laaditagu-i!
Lää-i mul söök söämehe,
lää-i mul iks jook julgõhe,
mesileeväq lää-i miilt pite,
lää-i mul suuhe soranõ pudõr!
(Et) ma kotost tulli_ks kurvameeleline
ja velilt vihanu,
milles panõ-s vel´o ette hobõsta,
panõ-s virka vehmerille,
tarka ruuna_ks taossille?
Selle ma_ks veidi vihasi,
raasa pall´o pahasi!
Kui ma_ks inne töödä teie,
virgast käve_ks ma vel´o kotoh.
Külest kaie_ks külgemätseq,
veerest kai_ks rahvas viirmäne:
põima-s ma põldu põlõtohe,
laabi-s ma väljä laidõtohe.
Tädikene_ks armakõnõ,
mille sunnõ_ks sa umma sukku,
mille võtiq sa_ks umma võssa?
Agu ma johu_ks kur´astõ tekev,
kallu ma_ks kalõst kõnõlõvat,
agu sa_ks anna-i andis mullõ,
panõ-i pall´o uskvas?
Agu mi_ks tükü tülü pääle,
agu mi_ks taha taplõma?
Kolgal om iks kuri kuulda,
veerel vihhas´ veerätelläq -
inne elli mi_ks ilosahe,
inne kasvi kaunihe!

SL 1509.
H II 4, 67 (26) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Tädikene mu armakõnõ,
tädikene mu kallikõnõ,
ega mullõ sa_ks süüke säelguq,
mullõ lauda laaditaguq -
tulõ-s ma kotosta söömädä,
majast üvä maitsmada:
kotoh ma seie kuus kõrra,
velisilla viis kõrra!
Kodo jäiväq kiimä kokõlihaq,
patta jäiväq kiimä pardsilihaq,
latsõq jäiväq mano laulmahe,
pereh illo pidämä.
Tädikene mu armakõnõ,
tädikene mu kallikõnõ,
üläl üldäs iks üsädseleib,
kaasal kaarasõklinõ,
tuugi pantu korgõhe,
ligi lakõ laudullõ!
Tädikene mu armakõnõ,
tädikene mu kallikõnõ,
ega ma, matal, mano künnü-i,
lühko, ei künnüq lähkohe!
Ülä tulõ ma kotosta söömäldä,
kaasa kotost kannahtunu -
sys mullõ sa_ks süüki säädeq,
sys mullõ lauda laaditõllõq,
sys mullõ panõq pad´aq kikuq,
pööräq suurõq pöörändüseq,
tädikene mu armakõnõ,
tädikene mu kallikõnõ!

SL 1510.
H, Setu 1884, 72 (15 g) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
nu astu ma_ks sino armulõ,
kaalu kaala ümbrelle!
Suurta naka süüdä ütlemä,
kalgõ süänd kaibama!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
mille keelä-s sa umas tütres,
kapo umas kanasõs?
Ega olõ-s sul ummõ tütrit,
kasu-s ummõ kanasit -
minno_ks sa võtnuq tütres,
kapo umas kanasõs,
umma kätte käskijalas,
sõrmi sõnakullõjas!
Näio_ks ma käünüq sino käskeh,
joosnuq sino juhatõh,
sinno_ks ma ajanu-s askõlõllõ,
käsknü-s veerdäq vete teele!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
ärä sa_ks minno unõhtagu-i,
minno meelest minehtägu-i!
Minno naka_ks sa kost´ma kutsma,
aigu viitmä arvama,
kutsuq sa_ks mu umas tütres,
kapo umas kanasõs!
Veedü_ks veljo minola,
kasinahe imekanno -
kohe naka ma_ks kost´ma käümä,
aigu viitmä astuma?

SL 1511.
H III 29, 893 (1) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Tädikene_ks armakõnõ,
mullõ tulõ_ks sa ette ikkõ(h)
ja kottalõ jalga kumardõ(h)!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene_ks kallikõnõ,
minno võta_ks sa vaenõ vaihõlt,
kehväline keskelt!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene_ks kallikõnõ,
tulõq võta_ks kaal mu kaalast,
lavvarätti mu, latsõ, lähkust!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene_ks kallikõnõ,
sis võtaq minnu vaenõ vaihõlt,
kehväline keskelt!
Mino kulla tädikene, mu armakõnõ,
kui naksi_ks ma kotost tulõmahe,
vällä viirmä velisist,
edo olli_ks mul meeli paha,
meeli paha, süä haigõ!
Selle om iks mul meeli paha,
meeli paha, süä haigõ:
ese ülti_ks mul siiä tulõvat,
kasvataja siiä kalluvat -
ese olõt iks ti aita pannuq,
keerätänüq keldrehe!
Nu anna_ks mullõ aidavõti,
keerätelleq keldrivõti!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene_ks kallikõnõ,
kuuli_ks mul ese väikesest,
kasvataja kanasõst,
maaha jäi_ks ma mar´asuurukõnõ,
kurõmar´a korgukõnõ.
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
s´oo_ks ma kõrralda kõnõlõ,
as´anda juttu aja:
olõ-i õks esä siiä tulnu,
kasvataja siiä kaaldunu,
olõ-i_ks teil esä aita pantu,
keerätet keldrehe -
esä om iks maha matõt,
viidü musta mulla sisse!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
edo_ks nu minnu neiokõst,
minnu meelimar´akõist!
Kui_ks nu mullõ kosjaq kodo tulliq
ja viinaq kodo veeriq,
edo_ks nu mino imekest,
mino meelimar´akõst -
anni_ks tä ütsile kosjulõ,
visas´ ütsile viinulõ!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
olnu_ks mul uma esäkene,
tähel uma tätäkene,
kor´anu tä_ks mullõ kotusõ,
arvanu mullõ asõmõ,
annu-s tä ütsile kosjulõ,
visanu-s ütsile viinulõ!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene_ks kallikõnõ,
mullõ naaku-i sa süüki säädmä,
naaku-i lauda laaditama!
Kotoh sei ma, kulla, kuus kõrra,
velisih seie viis kõrra.
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
kodo jäivä_ks mul kohviq kiimä,
samovar(r)aq savvuma,
ime jäie_ks mano ikmahe,
kandja mano kahitsama!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ!

SL 1512.
H III 29, 897 (2) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
südi olliq sa_ks minnu süütmähe,
julgõ minnu juutmahe,
pääle olli_ks ma südimb süümähe,
olli_ks ma julgõmb juumahe!
Mullõ keedi_ks sa munapudru,
manna mamma-suurmitsõ,
lavvaq olli_ks tävveq latikit,
kausiq tävveq suuri kallu.
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
sinu lätsi_ks söögiq süämehe,
joogiq vaiuq varbihe.
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
nüüd küünü_ks ma sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
hummõn naka[s] iks mul saaja saamahe,
ülehummõn mul vakka valamahe -
mullõ naka_ks sa saaja saamahe
ja vakaga valamahe!
Tädikene armakõnõ,
tädikene kallikõnõ,
mullõ vala_ks sa kõigõ varahampa,
sinnä tulõ_ks sa tulusampa!
Tädikene_ks armakõnõ,
tädikene kallikõnõ!