31. Ristesäle.(Pulma kutsudes.)

SL 1516.
H, Setu 1903, 27 (17) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ristesäkene, minno_ks sa kutsma kutsiq,
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma!
Vali olliq sa_ks vasta võtma:
minno saadiq sa_ks tarrõ armahe,
võtiq vasta võrksahe -
s´oost olõ_ks no terveh, ait´umma!
Kyik iks sugu suurustõlli,
kyik võsa võimustõlli -
kiäki minno no_ks kutsma kutsu-s,
[kiäki minno] vasta võta-s:
vaesõs tetti_ks setä aastakka,
kõhnast setä keväjät!
Avvustõlliq sa_ks setä aastakka,
kitiq setä keväjät.
Kui kuuli_ks mul sajaq saavat,
kuuliq kos´aq käuvat,
veie_ks sa likko linnasõq,
vei_ks sa ojja ollõteräq -
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma!
Mullõ teiq sa_ks ubina-ollõq,
mullõ teiq sa_ks kadaja-kalja,
viieq sa_ks vereväq viinaq,
mullõ tõiq sa_ks ubina-ollõq,
makõq tõiq sa_ks mar´odsõq viinaq,
umal toetsõq sa_ks ollõl uputõllaq,
umal toetsõq sa_ks viinal vetütädä!
Ristesäkene, eka ma_ks upu-i su ollõlõ,
eka ma_ks vetü-i su viinalõ -
neio_ks, uppu ma umalõ ohulõ,
neio, vettü ma_ks silmäviile!
S´ookõsõ_ks ma sinolõ ütle,
nu küünü ma_ks sinolt küsümähe,
nu nõsõ_ks ma sinolt nõudma:
kui kuuli_ks mul kos´aq käüvät,
kui kuuli_ks mul viinaq viirvät,
sys astnuq sa_ks appi minolõ,
kaalnuq appi kallillõ,
mino tulnuq sa_ks esse kiildmä,
ristesäkene_ks mu armakõnõ,
mino tulnuq sa_ks kandjat kaitsma!
Neio_ks, keeli ma ütelä keelelä,
neio, sulli_ks ma ütelä suula -
keeldäq jõvva-s ma ütelä keelelä,
sulguq jõvva-s ma ütelä suula!
Ese tõi_ks piidsa pingi pääle,
vaiba roosa vaja pääle,
tuud naksi_ks ma piitska pelgämmä,
vaiba ruuska varima:
tuu pessnü_ks mu piinü piha pääle,
utnuq ohu ola pääle!
Neiol oll´ mul iks pihta peenükene,
neiol oll´ mul iks olga ohkõnõ,
tuud naksi_ks ma piitska pelgämmä,
vaiba ruuska varima,
selle naksi_ks ma neio minemä,
naksi kabo kaldumma.
Kui tulnu_ks sa appi minolõ,
kaaldnuq appi kabolõ,
vasta kiildnü_ks mi katõla keelelä,
sulgnu_ks mi katõla suula,
sys jõudnu_ks keeldäq mu ese,
vasta kaitsaq kasvataja!
Kodo jäänüq sys iks ütest aastakast,
suvilindu, ütest suvõst -
üte lännüq ma suvõ suurõmbast,
üte talvõ targõmbast!
Ese nakas´ iks latsõst andma,
mar´avarrõst valmistamma -
neio, olõ-i ma_ks viländ vinnünnüq,
olõ-i kavva kasunuq,
neio, olõ_ks viil väega noorõkõnõ,
kassuj kar´avitsakõnõ!
Nii olõ_ks ma nuur neiokõnõ,
nii kassuj kabokõnõ:
kõivõ um iks kar´avitsakõnõ,
vaher vüüvarbakõnõ!
Ristesäkene, suurõ ütle ma_ks süü sino pääle,
paha meele parhillaq:
kyik olli_ks suurõq andmah,
virgaq viina juumah,
kangõq olliq ti_ks minno kauplõmmah!
Miä või_ks ma võiva tetäq?
S´oost olõq no_ks terveh, ait´umma,
et minno sa_ks kutsma kutsiq,
uma sa_ks mullõ hiiro ehitelliq,
uma varsa valmistõlliq,
sysarõ_ks anniq käe ala,
pääle lasiq sa_ks vell´o lavva pääle,
mullõ lasiq sa_ks uh´ahoitja,
lasi_ks sa kablakandja,
mullõ lasiq sa_ks piidsapidäjä,
mullõ anniq sa_ks õigõ uh´ahoitja,
kalli kablakandja!
Neio, saanu-s ma kotosta kohegi,
kulla, saanu-s ma hõimu kutsma,
saja- saanu-s ma -synna saatma,
kui sa mullõ_ks hobõst ehitännü-s,
kui sa mullõ_ks lauki laaditannu-s!
Virga panniq sa_ks verevä hobõsõ,
panniq sa_ks muutsa musta ruuna,
mullõ panniq sa_ks rattaq ravvadsõq,
mullõ panniq sa_ks vankri vasidsõ,
mullõ panniq sa_ks teleq tinadsõq,
ummil tõiq sa_ks hüvvil hobõsil,
kallil kaarasüüjil.
Umma tõiq sa_ks kodo kutsma,
saja-synna saatma -
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
setä jõvva-i ma iä imehtellä,
umast meelest minehtellä!
Minno_ks sa höste hoijiq,
armahe arvssiq -
s´oost olõq no_ks terveh, ait´umma!
Ristesäkene, nu painu ma_ks sinno pallõmma:
hummõn lää mi_ks last laalatamma,
partsi paari pandma,
keerä mi_ks kitu-kerikohe,
astu_ks mi au-alõvahe -
s´ookõsõ_ks ma sinolõ ütle:
papiq tahtva_ks pall´o pallõlda,
koolipoisiq kumarda!
Kyik tulõ meil nu_ks papiq pallõlda,
koolipoisiq kumardõlla,
sys saa ma_ks, latsi, laulatõlla,
saa, partsi, paari panda.
Ristesäkene, sina naka_ks pappõ pallõmma,
koolipoissa kumardamma!
S´oo_ks sa võidõ es´ki tiidä:
ese_ks mul um väega vana,
vel´o_ks um viil noorõkõnõ,
saa-i iks papi pallõjat,
koolipoissa kumardajat.
Jätku-i_ks saaju saisma,
jätku-i_ks illo immest,
jätku-i_ks juukõ jutusõst:
esi sa_ks sajaq ehitelleq,
esi sa_ks lavvaq laaditõllõq,
kui nakasõ_ks mu sajaq saama,
nakas au astma!
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma!
Pikä tulõq sa_ks hoolõ pidäjäst,
kangõ kõrra kandjast,
olt tulõq sa_ks püttü pandma,
viina- tulõq sa_ks -vaate valama,
tulõq sa_ks vak´o valmistamma,
pühäsit iks pääle pandma!
Vajja tulõ_ks sinno kykõ varahappa,
astus kykõ aiksappa:
au- tulõq sa_ks -lauda alostamma,
leeme- tulõq sa_ks -leibä lõikamma,
sinno kutsu ma_ks leibä lõikamma,
kallis, kutsu_ks ma üle kaema,
muilõ kutsu ma_ks hirmu andma -
saja_ks taht säädmist,
ilosahe ehitämist,
pido_ks taht pidämist!
Edo olõ_ks hüä sa mino meelest!
Jälki_ks ma ütle tõist värki,
kabo_ks, ma katsildõ kynõlõ:
süä ummõ mul süväste haigõ,
meeli_ks um mul ladvoni lahki -
pikä olõ-i mul hoolõ pidäjät,
kangõt kõrrakandjat:
neio, olõ_ks ma vaenõlats!
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
kallis kavva elämä!
Mullõ nakaq no_ks saaja saama,
ristesäkene, kabolõ_ks saaja kaldumma!
Ummil tulõq sa_ks hüvvil hobõsil,
ummil tulõq sa_ks raudrattil -
sinol iks ummaq sya-synniq,
sya_ks-synniq, roodsi ruunaq,
häpü olõ-i sul tullaq ülä kodo,
kui_ks saaja saadõq,
kabolõ_ks sa saaja kalludõ -
neio_ks sa sajaq ehitädeq,
kabo sajaq kabistadõq!
Üläl umma_ks kyik uhkõq umadsõq,
kasal um kallis hõim,
kyik ummaq naa_ks hüäq rikkaq säksaq,
ummaq Tarto targaq herraq,
Peterbuurast perüsherraq,
nuuq kyik iks saajaga saavaq,
kaalusõq kaasikidõga.
Ülä[l] umma_ks kyik rikkaq umadsõq,
kasal rikas kallis hõim -
kui jõvva_ks mi rikkit vasta võtta,
uhkit umatsit?
Tuu um iks mul hirmu hiussõh,
tuu um mul iks pelgü piha pääl:
jõvva-i mi pitäq piinühe,
jõvva-i hoitaq uhkõhõ!
Sinol om iks no viis vinne kiilt,
ristesäkene, säidse sul iks um säksa kiilt,
vasta mõistat sa_ks ollaq uhkillõ,
vasta mõistat sa_ks kõrgele kynõlda,
vasta mõistat sa_ks targolõ taataq -
sys jää-i_ks mu sajaq saisma,
sys jää-i_ks mu joogiq jutusõst,
jää-i iloq immest.
Riia_ks ummaq rikkaq säksaq,
Peterbuurast perüsherraq,
Tartost iks ummaq targaq säksaq -
kost jõvva_ks mi võtta Võro livvaq,
kost pettä Pihkva livvaq,
taiada_ks Tarto taldrekuq?
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma -
pikkä tulõq sa_ks huult pidämä,
kangõt tulõq sa_ks kõrda kandma!
Tuud iks sa murõht murõhtagu-i,
tuud iks sa pelgü peläku-i -
vasta_ks mi jõvva võtta rikkit,
uhkit umatsit!
Esel umma_ks viil suluh suurõq tsiaq,
kinni ummaq meil iks kiriväq origoq -
suurõ_ks mi origo otsõnda,
tapa mi_ks maalõ tarvohärä,
võta_ks mi maalõ Võnnu härä;
ese tege_ks olut oja võrra -
tege_ks olt oja veereh,
mõtu musta mõtsa all -
tege_ks olut oja võrra,
mõtu_ks musta mõtsa võrra,
toosõ_ks viina vii võrra -
vasta või mi_ks võttaq uhkit,
torõhit tunnistõlla!
Tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud iks sa murõht murõhtagu-i,
ristesäkene, et iks sa läät liina liha perrä,
Võrolõ võiu perrä -
kats iks meil lauta karja täüs,
kolm lauta Kullõsit,
kats lauta Karesit -
pelgä-i mi lihha puuduvat,
pelgä-i mi väke vähenevät!
Mullõ nakka_ks saaja saama,
kabolõ_ks saaja kaldumma,
ollõ- tulõq sa_ks -kanni kandma,
viina_ks-pikrit pidämä,
rikkit iks tarrõ saatma,
uhkit iks vasta võtma!
Uhkõ_ks ots´vaq oigit,
pehmit rahvit -
esi ka_ks olõt rikast jako,
rikast jako, tarka suku -
mullõ jätku-i_ks saaja tulõmalda!
Kui_ks tulõ puulpühä,
sinnä nakkasõ_ks sajaq sõitma,
kaasigõq kaldumma,
tulõt sa_ks värju väänmä,
laitit laskma?
Inne jätä-i maalõ ikmist,
kulla, maalõ kumardõlla,
kui võtat sa_ks tullaq tõotõllaq,
võtat astuq arvõllaq!
Neio lää_ks ma kuumast kumardõh,
palavast pallõldõh,
kulla_ks ma hõimu kutsuh,
armit iks nu saaja aiõnani -
tahtu-i_ks kuvvagi kodo jättä,
ummi armit unõsihe:
eka saa-i_ks mul saajo tõist kõrra,
kaasikit kattõ kõrda,
ütel saavaq no_ks iäl ilosal,
ütel saavaq no_ks pääväl valusal!
Miä_ks ma või võiva tetäq -
kulla tulgõ_ks ti [ütel] kutsmisõl,
armas, syna-andmisõl!
Kelgi olõ-i inäb tullaq kutsma:
vell´o um iks viil väega väikene,
sysar sõrmõ suurukõnõ.
Sõrmusõ ma_ks synaga saada,
langakerä_ks ma perrä lasõ -
sõrmus iks merde veerüs,
langakerä nu_ks vass´u varikohe!
Kulla tulgõq ti_ks ütel kutsmisõl,
armas, syna-andmisõl!
Teid iks ma kutsu ni kumarda,
teid iks ma pallõ ni painuda:
ristesäkene, kuus jätäq sa_ks kodohoitjat,
viis võtaq sa_ks varavahtjat,
kodo panõq sa_ks kuldrõngihe,
hõpõ_ks-sa-tap[p]o taatõllõq,
kyik tulgõ_ks ti saaja perrega,
kaalkõ_ks ti kalliq umadsõq!
Inne jätä-i ma maalõ ikmist,
kui võtat iks tullaq, tõotõllaq,
astuq arvõllaq,
ristesäkene_ks armakõnõ!

SL 1517.
H, Setu 1903, 433 (15) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Ristesäkene mu armakõnõ,
ristesäkene mu kallikõnõ,
mano lää ma, meelimar´akõnõ,
kotallõ sa saistat, kullakõnõ,
mano lää, maalõ hiidä,
kotallõ saa, jalga kumarda,
pääle naka ma kõrrast kynõlõmma,
arvo vällä andma!
S´oo iist terveq, ait´umma,
terveq hüä tegemäst,
et iks minno sa kutsma kutsiq,
kutsma kutsiq ja vasta võtiq!
Ristesäkene mu armakõnõ,
eka saanu-s kotost kohegi,
aigu viitmä velitsist!
Ristesäkene mu armakõnõ,
ristesäkene mu kallikõnõ,
painu_ks sinno pallõmma,
hiidä hellile synolõ:
aja sinolt andist,
pallõ pall´o uskvast,
et iks meid pall´o tulli,
pall´o tull´, pall´o oll´,
tulli suurõla summala,
paha-pall´o rahvaga,
suurõ tei kulu su kodolõ,
pall´o raisku su rahalõ!
Ristesäkene mu armakõnõ,
pelgä-i kullu su kodo,
pelgä-i raisku su raha:
um kulda sul kotoh,
rahha ti rahval -
sul jäi kulda kolmõ võrra,
hõpõrahha hyylahe!
Ristesäkene mu armakõnõ,
kui minno sa kutsma kutsnu-s,
kutsma kutsnu-s, vasta võtnu-s,
sys saanu-s ma kotost kohegi,
vällä viitmä velitsist -
saanu-s kolka kul´atamma,
viirde aigu viitmä!
Vell´o mullõ sa perrä virodiq,
imekana kallutõlliq
ummil hüvvil hobõsil,
ravvatsil rattil,
vas´tsil vankril,
umma tõiq kodo kul´atamma,
velisille veerätämmä.
Ristesäkene mu armakõnõ,
olõ_ks terveq, ait´umma,
terveq hüä tegemäst!
Kuast saanik mu kos´aq kodo tulliq,
viinaq veeriq velitsille,
küläst ütel´ külgmäne,
veerest rahvas viirmäne:
"Sinno kohegi kutsma kutsuta-i,
virvekest aigu viitmä!"
Ait´umma_ks, olgõq terveq,
et iks minno kutsma kutsiq,
kutsma kutsiq, vasta võtiq,
mino meele meelütelliq,
haigõ süäme sütütiq!
Kui_ks kolka kynõli,
kui viir veerätelli,
süä olli süvvä haigõ,
miil ladvoni lahki.
Oh iks mu hüvvä hõimu,
oh mu, kabo, kallist hõimu!
Hot´ um mul suku Soomõni,
võsso Järve võõrõsini,
keäki minno kutsma kutsu-i,
kutsma kutsu-i, vasta võta-i.
Ristesäkene mu armakõnõ,
sai nu ilma ilosahe,
et iks sa minno kutsma kutsiq,
kutsma kutsiq, vasta võtiq!
Eka_ks sinno ma iäle unõhta-i,
umast meelest minehtä-i!
Kui saa ma, kulla, ülä kodo,
kui saa ma, mari, ülä majja,
kui nakkami pito pidämä,
hõimu vasta võtma,
sinno naka ka kost´ma kutsma,
kost´ma kutsma, vasta võtma!
Mullõ nakaq jo saaja saama,
vaka perrä valmistamma!
Ummil tulgõq hüvvil hobõsil,
ravvatsil rattil,
vas´tsil vankril -
üläl ummaq uhkõq umadsõq,
ummaq suurõq sugulasõq,
kyigil ummaq_ks hüäq hobõsõq,
ummaq ravvadsõq rattaq -
ristesäkene mu armakõnõ,
mi ka või-i võita laskõq,
tahtu-i pia peri anda,
ülä hot´ um õigus ülemb,
ülä kohusi korgõp!
Ti ka_ks tulgõq kitteh,
umma armast avvustõh:
kui ma olli neiokõnõ,
üles kasvi kabokõnõ,
olõ-s ma, neio, põlõtav,
imelats, laidõtav,
olli_ks ma, neio, kitetäv,
armas, au-antav!
Mullõ nakaq jo saaja saama,
vaka perrä valmistamma!
Sinnä vala_ks kyigõ varahappa,
astuq kyigõ aiksappa -
ristesäkene mu armakõnõ,
sinno_ks varra vajja saa,
inne muid moro pääle!
Asõ um sul ala aknidõ,
pido peräpaja all:
kuldavak´o koputamma,
vaskivak´o lüümä,
kohe saa tullaq mu üläl,
kalduq mu kasal
kuvvõ kruudi kottallõ,
viie vinna vaihhõllõ.
Ristesäkene mu armakõnõ,
kullõq mu kumardaminõ,
miilde panõq mu pallõminõ!
Tulõq ütel kutsmisõl,
saaq synasaatmisõl -
vell´o läpe-i perrä tullaq,
imekana kalduda:
vell´o om mul üli-kui-ütsindä,
kallis katõla käelä!

SL 1518.
EKS 4° 4, 178 (3) < Setumaa - G.Masing (1869).

Ristesä, ma sullõ_ks jalga kumarda,
mar´akõnõ_ks maaha hiidä,
sis ma_ks naka, pardsi, pallõma,
sullõ_ks naka kõrru kõnõlõma,
armujuttu ajama!
Kui mi_ks keerä kerikohe,
kui mi_ks astu aldõrõhe,
avitaq sa_ks pappõ pallõlda,
kooli- avita_ks -latsi kumardõlla!
Olõ ma_ks noor neiokõnõ,
olõ ma_ks kassuv kabokanõ -
jõvva-i ma_ks pappõ pallõlda,
kooli- jõvva-i ma_ks -latsi kumardõlla!

SL 1519.
H II 4, 69 (28) < Laossina (Liiva) k. - Jak.Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Ristesäkene mu armakõnõ,
ristesäkene mu kallikõnõ,
nu tulõq sa last laalatama,
pardsikõist paari pandmahe!
Last angu-i sa muidõ laalatada,
partsi muidõ paari panda:
lainalinõ saa muidõ laalatõt,
ikulinõ muidõ ehitet,
ilolinõ saa sino ehitet,
laululinõ ma sino laulatõt!
Ristesäkene mu armakõnõ,
ristesäkene mu kallikõnõ,
mullõ nakaq sa saaja saama,
kabolõ saaja kalduma!
Inne jätä-i ma maalõ ikmist,
kulla jätä-i ma maalõ kumardamist,
meeni mullõ sa_ks tullaq tõotõllõt,
kui mullõ astuq arvõllõt!

SL 1520.
H, Setu 1884, 68 (15 e) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
eelä_ks mi käve kitu-kerikoh,
käve au-alõvah.
Ummil sa kai_ks silmil selgil,
silmäkolmõl korgil:
kas palli_ks tuu künnel selgehe,
vahakünnel valusahe?
Sys saa ma_ks ello ilosahe,
kaasa ello kaunihe!
Kui pala-s tuu künnel selgehe,
vahakünnel valusahe,
sys saa_ks mu elo ikulinõ,
tõnõ põlvi tõralinõ!
Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
naistõ minno kirjä kirotanu-s,
pannu-s naistõ paprõhe -
tuli om iks naistõ toomistuh,
vesi naistõ vitsistüh!
Neio_ks- sa minno -kirjä kirotannuq,
pannuq neio papõrihe!
Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
küll ma_ks tunnõ meelestäni,
tunnõ meele poolõstani:
neio- sa minno -kirjä kirotõllõ-s,
panõ-s neio paprõhe,
naistõ sa minno kirjä kirotõlliq,
panniq naistõ paprõhe!
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
määne mul iks elo isk´nese,
tõnõ põlvi tõsõnõsõ?
Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
ärä sa_ks osja unõhtagu-i,
minno meelest minehtägu-i:
minno nakaq sa_ks kost´ma kutsma,
aigu viitmä arvama!
Veidü om veljo minola,
kasinahe imekanno,
kohe naka ma, kägo, käuma,
suvilindu, liikuma -
ega jõvva-i kutsuq ega pühi,
ega ao arvõllaq!

SL 1521.
H, R 1, 19 (5) < Setumaa - Jak.Hurt (1872 ja 1880 vahel).

Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
sullõ oiu_ks ma olgõ nõalõ,
kallu kaala ümbrele,
sys naka_ks ma kõrda kynõlõma,
naka parrõ pajatama!
Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
eelä_ks käve mi kitu-kerikoh,
käve au-alõvah,
koh iks ma latsi laulatõti,
pardsi, paari pantigi.
Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
kas palli_ks tuu küünel selgehe,
palli vaha valusahe?
Kui palli_ks küünel selgehe,
palli vaha valusahe,
sys saa_ks ma ello ilosahe,
kaasa ello kallihe.
Kui pala-s tuu küünel selgehe,
pala-s vaha valusahe,
sys saa_ks ma ello ikutsõhe,
kaasa ello kahjotsõhe.
Ristesäkene armakõnõ,
minno pannu-s naistõ paprõhe,
naistõ kirjä kirotannu-s:
tuli om iks naistõ toomistuh,
vesi naistõ vitsistüh!
Neio_ks-sa-kirjä kirotannuq,
pannuq neio paprõhe:
illos´ iks olli neio elo,
kallis oll´ ka(a)bo kasuminõ!
Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
kui saa_ks mul kuri ülä elo,
kalgi kaasa elo,
sys lää_ks ma ikkõh sino mano,
kahitõh kaala mano:
mille panni_ks mu naistõ paprõhe,
naistõ kirjä kirotõlliq?
Ristesäkene armakõnõ,
ristesäkene kallikõnõ,
risti- lätsi_ks kui -vette viimä,
ristiusku otsima,
viiest oll´ iks minnäq üle vete,
kuvvõst oll´ iks minnäq üle kuiva -
sys inneb minno_ks vette visanuq,
inneb ojja uputanuq,
kui panni_ks naistõ paprõhe,
naistõ kirjä kirotõlliq!
Jummal tiid, jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
määne_ks mul saa ülä elo,
määne kaalus kaasa elo?

SL 1522.
H I 10, 227 (5) < Ulaskova k. - J.Sandra < Ulaskova Nasta (1896).

Mino kulla ristesäkene,
tulõq sa_ks kõigõ varahampa,
astuq kõigõ aiksappa!
Vaja sul vak´u valmistada,
pühäsit paika panda!
Ese ai mu ar umalt armult,
kaits´ uma kaala ümbrelt -
ese ütle-s mu ikä tiidvät,
latsõ latvu mälehtävät.
Sa_ks tiiät mino iä,
latsõ ladvuni mälehtät.
Ristesäkene mu kallikõnõ,
läkeq mi kodo nurmõ kaema,
veergeq villu varikohe,
koh ma kõoh kõõgutõli,
koh lepäh liigutõli,
koh vahtrah vaaluskõli -
kõiv om viil ku kar´avitsakõnõ,
lepp viil liia lühkukõnõ,
vaher kui vüü-varbakõnõ!
Neio ma olõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
om mul piht viil peenikene,
olakõnõ ohkukõnõ,
(käevarrõq ku vaimukõsõq).
Sünnü-i viil puutõq puusõlõ,
sünnü-i sukaq seerile;
puusaq litsvaq leeväpätsi,
pitsitäseq piimäläniku,
kui lää ninniniidü pääle,
hani, hainakaari pääle.
Mino kulla ristesäkene,
armakõnõ, kallikõnõ,
võinuq sa hähäq hukada,
võinuq joogiq jutus tetäq!