37. Langulõ. B.(Neiu on langu majasse miniaks ihanud.)

SL 1539.
H II 4, 233 (100) < Treski k. - Jak.Hurt < Hemmo, Ivani naine (1886).

Langukõnõ mu armakõnõ,
langukõnõ mu kallikõnõ,
sullõ ma jalga kumarda,
sullõ, mar´a_ks, maalõ heidä!
Sullõ naka_ks süüdü ütlemä,
parhilla om iks miil paha:
mille võta-s minno, näiokõist,
kosi-s minno, kabokõist?
Nu künnü ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudmahe:
edi mõtli_ks mu otsani ulli,
vai mõtli_ks mu kogoni kur´a,
soe tõtli_ks sukku saavat,
kahru mõtliq saavat kamanduhe?
Ega saanu-s ma susi ti sukku,
kahru ti kamanduhe -
suur saanu_ks ma su'u tunnistaja,
võsa saanu_ks ma vastavõtja,
ti naanu_ks ma koto kullõma,
ti pereht pelgämä,
varima ti vanõmbit!
Käuma naanuq ma_ks ti käskeh,
juuskma naanuq ma_ks ti juhatõh,
ti naanu_ks ma pereht pelgämä,
ti koto kullõma!
Selle_ks ma kõrigõ koi,
selle ma veeritsä vei,
kõõ koi_ks ma ti koto piti,
vei ti veljo piti.

SL 1540.
H II 4, 231 (99) < Treski k. - Jak.Hurt < Hemmo, Ivani naine (1886).

Langukõnõ mu armakõnõ,
langukõnõ mu kallikõnõ,
sullõ lää ma, näio, lähkohe
mano, meelimar´akõnõ,
sullõ naka ma kõrda kõnõlõma,
armujuttu ajama!
Sullõ naka süüdü ütlemä,
parhilla mul iks ommõ miil paha:
ku_ks ma olli neiokõnõ,
ku ma kasvi kabokõnõ,
kõõ ütli_ks minno minijäst,
minno ütli_ks käte käskjalast.
Ku mullõ nu kos´aq kodo tulliq,
ku mullõ nu viinaq kodo veereq,
mille vala-s sa mullõ vaihhõlõ,
keerä-s mullõ keskehe?
Ku kuuli_ks ti kos´aq tulõvat,
ku kuuliq viinaq viirdvät,
olõ-s iks olut teil kotoh,
olõ-s viina velisih -
oja võtnu_ks vett osa peräst,
kaivo- võtnu_ks -vett kasinahe,
syski tulnuq ti_ks keelu kiilmähe,
tulnuq kaalu kaitsmahe:
oja võtnuq ma_ks vii umatsõst,
kaivo- võtnu ma_ks -vii kallist!
Edo veenüq ma_ks vette n´ooq viinaq,
veenüq ojja n´ooq ollõq!
S´oo_ks ma kõrralda kõnõlõ,
ai ma jutu as´anda:
teist saa-s hot´ mino võtjat,
minost saanu-s teele minejät -
kodo sulgnuq mu ütestä suvõsta,
kiildnüq mu ütest keväjäst!
Miildünüq sys iks mino meelekene,
süttünü_ks mu süämekene!

SL 1541.
H, Setu 1874-1877, nr. 50 < Puugnitsa k. - Joos.Hurt < Usti (1874).

Jäl ma lää, langukõnõ, näio, lähkohe,
naka kõrrast kõnõlõma,
arvost juttu ajamahe!
Mille võta[-s] minno minijäst,
poolõs iäs pojanaases?
Sullõ ma kõrigo koi,
sullõ ma veeridse vei,
kõrigo koi kõrralisõ,
veeridse vei viielise.
Ime tahtsõ tetäq tallikist,
käske keerdäq keväkist -
saa-i kinä keväkist,
tasanõ ei tallikist,
hüä saasõ villost hüvist,
tasanõ langost tasatsist.
Mullõ teit nüüd pall´o pahha,
teit mitu meelehaigust!