40. Rikkallõ poisilõ.(Pulma kutsudes.)

SL 1544.
H, Setu 1903, 441 (20) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Velekene mu armakõnõ,
sullõ ma jalga kumarda,
sullõ, mari, maalõ heidä,
pääle naka kõrrast kynõlõmma!
Sino tundsõ ma tuhannõlisõ,
sino sallõ saannõlisõ.
Kost tundsõ ma tuhannõlisõ,
kost sallõ saannõlisõ?
Küpär pääh um kerigo-kirja,
vüürätt liina lipukõnõ,
säläh um sul sinidseq särgiq,
maani massakarvalitsõq -
säält tundsõ ma kotost korgõst,
tundsõ raha-rahvast!
Ait´umma mullõ andmast,
terveq hüä tegemäst!
Mullõ anna[-s] sa ütte tingä,
kattõ tingä kallutõllõ-s -
olõt kulla kuhja luuja,
hõpõ sarda salitsõja,
miä_ks kuuldu üle kuh´a,
miä sai üle sarra,
tuu anniq sa mullõ armallõ,
kallutõlli kallillõ:
mullõ poodiq pooli-ruublidõ,
visksiq viisikümnide!
S´oo panõ ma kulla kullusihe,
rahamarga matusihe.
Kui saa ma, kulla, ülä kodo,
kui saa ma, mari, ülä majja,
kui ma säält keerä kerikohe,
kui ma säält astu alõvahe,
s´oo võta sys kulla kullusist,
rahamarga matusist,
s´ooga küündle osta,
panõ küündle jumalallõ,
kottal naka kumardamma,
pardsi, man pallõmma!

SL 1545.
H II 4, 212 (88) < Treski k. - Jak.Hurt < Hemmo, Ivani naine (1886).

Velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ,
näio, lää_ks ma sullõ lähkohe,
mano, meelimar´akõnõ,
sullõ ma_ks jalga kumarda,
sullõ, mar´a, maalõ heidä,
sullõ naka ma kõrrast kõnõlõmma,
armujuttu ajamahe!
Sinno tunnõ ma_ks kotost korgõst,
elämisest ilosast:
kodo om sul kuvvõ aknaga,
viie verevä pajaga.
Kollq iks sul aita kotoh,
viisi aita velisih:
üts iks kulda kumisi,
tõõnõ_ks hõõhas´ hõbõhõt,
kolmas iks vaskõ valasi.
Kulla olõt sa kuhja luujani,
hõpõ olõt sarda salitsõja.
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´uma,
terveh olõq sa_ks hüä tegemäst:
miä kukku sul maalõ üle kuh´a,
sattõ sul maalõ üle sarra,
tuu annit sa mullõ, mõrsjallõ,
kullalõ kositullõ!
Mullõ anna-s sa ütte tingä,
kattõ mullõ tingä kallutõllõ-s -
mullõ poodiq sa pooli-ruublidõ,
mullõ visksiq viisikümnide,
velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ!

SL 1546.
H III 29, 861 (6) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
lää ma sino lähkuhe,
kulla, sino kottalõ!
Sinno tunnõ_ks ma kotost korgõst,
elämisest ilosast:
kodo om iks sul kuvvõ aknaga,
viie verevä pajaga,
kuu käüse_ks ti koto piti,
ago ala aknidõ.
Velekene_ks armakõnõ,
velekene_ks kallikõnõ,
kui naksi ma kotost tulõma,
vällä viirmä velisist,
mullõ_ks lauluga laulti
ja iloga isiti:
"Ega lasõ[-i]_ks naaq rikkaq ikkõq,
lasõ[-i] korgõq kumardada!"
Anna_ks ma teno jumalalõ,
au maalõ Marijalõ -
lasi_ks naaq rikkaq ikkõq,
lasiq korgõq kumardada!