43. Kirstupoisiks kutsumine.

SL 1549.
H II 3, 37 (20) < Setumaa - H.Prants (1889).

Mullõ nakaq, v., sa saaja saama,
mullõ nakaq, v., sa hähki tulõma,
kirstu nakaq, v., sa perrä kirotama,
vaka nakaq, v., sa perrä valama!
Kinä saat, v., sa kirstuvelekene,
vallus´ saat, v., sa vakapoisikõnõ!
Eelä ma, v., sullõ kotusõ korssi,
eelä ma, v., sullõ asõmõ arvssi:
pido saa, v., sul peränulgah,
asõ saa, v., sul akõndõ kottal.
Esi istuq, v., sa kirstu ede pääl,
kulda- istuq, v., sa -taba kottal:
üle ojje, v., saa meil sõitminõ,
üle vete, v., saa meil viirmine -
hämmäku-i, v., mu hüvvi hammit,
liotagu-i, v., mu pikki linikit!
Kirst saa, v., mul kinnä küllä,
vakk saa, v., mul au-alõvahe,
sääl üldäs, v., ollõv uhkõq,
sääl üldäs, v., käüvät kinäste -
ku sa, v., hämmät mu hüä hammõ,
ku sa, v., liotat pikä liniku,
minka ma, v., naka sääl olõma uhkõ,
minka ma, v., naka sääl käümä kinäste?
Ku ma saa, v., sinnä saanus,
ku ma saa, v., virve sinnä viidüs,
peläku-i sa, v., mu kirstu kitteh,
au-vakka, v., mul avvustõh -
kirst um, v., mul kerikokirjä,
vakk um, v., mul vasõnäolinõ.
kirst um, v., mul täüs kirivit,
vakk um, v., mul täüs vahtsit!
Lühendus v. on = velekene.

SL 1550.
H, Setu 1874-1877, nr. 55 < Puugnitsa k. - Joos.Hurt < Usti (1874).

Sullõ lää, velekene, näio, lähkohe,
mano lää, mar´akõnõ, ligi, linnukõnõ!
Keeräq sa mullõ kirstu pääle,
valaq vaka kaanõ pääle,
tulõq kirstu kitmähe,
annivakka avvustama!
Kirst om mul kerigokirjä,
vakk vasõnäolinõ,
kaas karrast selgest,
taba iih hõbõhõnõ.
Kuldkirst sul koputada,
hõpõtaba hõl´otada.
Peläku-i sa kirstu kitteh,
annivakka avvustõh:
ega olõq kirst kehväkene,
vakk ei olõq vaesõkõnõ,
küll om kirstuh kir´olisi,
küll om vakah vahtsit!
Jätkuq kirstu kivestühe,
annivakka varikohe,
kirst toogõq kinnä küllä,
vakk au-alõvulõ!

SL 1551.
H III 29, 928 (11) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
mille jäit iks sa, vel´o, ildast,
kaldut mille kaugust,
mille pakõt sa minno, pardsikõst,
lindat suvilinnukõst?
Olõ-i_ks ma, partsi, paetav,
olõ[-i], lindu, linnatav!
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
sullõ naka_ks ma kõrda kõnõlõma,
arvu kätte andmahe:
hummõn naka_ks mu saaja saamahe,
nakaq vakka valamahe,
vel´o, tulõ_ks saaja saamahe,
nakaq vakaga valama!
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
peläku-i_ks mu kirstu kitteh,
annivakka avvustõh!
Olõ-i_ks mu kirstu kehvemb muid,
annivakka alamb muid:
kirst mass iks mul korgõ liina,
vakka massi madala mõisa.
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
nu oppa_ks ma sullõ üte oppusõ,
taha anda tõista tarkut:
kirst vii_ks mu kinnä küllä,
anni- vii_ks nu -vakk alõvi[he],
koh om iks ker´k keset küllä,
tsässon pantu morolõ!
Sinnä vii_ks sa mu kinä kirstukõnõ,
valaq annivakakõnõ,
velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
koh om iks uibo külä otsah,
vislapuu külä veereh!
Sinnä vii_ks nu kinä kirstukõnõ,
valaq annivakakõnõ,
velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ!