44. Soldatile, keda kirstupoisiks kutsutakse.

SL 1552.
H II 3, 45 (31) < Setumaa - H.Prants (1889).

Mino kull´a velekene, mu armakõnõ,
mino kull´a velekene, mu kallikõnõ,
paeku-i, v., sa minno, pardsikõist,
linnaku-i, v., sa suvilinnukõist!
Sullõ lää-i, v., ma susi suu mano,
lää-i, v., ma kahr kaala ümbrele -
sullõ astu, v., ma mano, aulats,
ligine sullõ, v., ma leemekannitsõja.
Tuud sa, v., pelgü peläku-i,
tuud sa, v., väega värisku-i -
ega ma, v., kulda kumarda-i,
ega ma, v., vaskõ vaidlõ-i!
Sai ma nu, v., kohtu kumardõlla,
ao sai ma, v., parra painutõlla,
umma kohust, v., ma nu kumardõllõ,
aigu parast, v., ma painutõllõ.
Mino kull´a velekene, mu kallikõnõ,
mino kull´a velekene, mu armakõnõ,
s´oo ma nu, v., eski tiiä:
sa nu, v., viirdüq Vinnemaalõ,
kalduq nu, v., sa kavvõtahe,
sina veiq nu, v., kulla kuningilõ,
veieq nu, v., vasõ vanõmbilõ,
selle ma nu, v., kulda kumarda-i,
selle ma nu, v., vaskõ vaidlõ-i.
Mino kull´a velekene, mu armakõnõ,
mino kull´a velekene, mu kallikõnõ,
ku sa viirdüq, v., kodo Vinnemaalt,
kalduq nu, v., kodo kavvõtast,
kuuli ma nu, v., hulgast maast,
veedükese kuuli, v., ma veerest maast:
kodo ülti sa, v., toovat syasõnni,
vainu toovat, v., sa valgõ hobõsõ.
Sinno nu, v., ma kutsu ni kumarda,
sinno nu, v., ma pallõ ni painuda,
sullõ panõ, v., ma kuus kumarust,
säidse panõ, v., ma säläpainakit.
S´oo sa nu, v., eski tiiät,
võit sa nu, v., meelele mõtõlda:
kirst viiäs, v., mul kinnä küllä,
vakk viiäs, v., mul au-alõvalõ,
kirst um, v., mul täüs kiturõivast,
annivakk um, v., mul täüs aurõivast,
pall´o um, v., mul leemelinikit,
arvulda um, v., mul annihammit -
sääl sa nakaq, v., mu kirstu kitmä,
annivakka, v., nakaq sa avvustama!
(Siin and vel´o mõrsjallõ rahha ja mõrsja tennäs nii:)
Ait´umma, v., olõq terveh,
ait´umma, v., olõq andmast,
olõq terveh, v., hüäd tegemäst!
Jäävät ülti, v., sul kuld kuningilõ,
jäävät ülti, v., sul vask´ vanõmbilõ -
olõ-i kyik, v., õigus, miä ülti,
kyik olõ-i, v., õigus, miä kynõldi:
olõ-i jäänüq, v., sul kuld kuningilõ,
olõ-i jäänüq, v., sul vask´ vanõmbilõ,
uma olt sa, v., kulla kodo toonuq,
uma vasõ, v., olt sa toonuq vanijallõ,
kulla olt, v., sa kuhja loonu,
hõpõ olt, v., sa sarda salinu.
S´oo um jäänü, v., üle kulla kuh´ast,
s´oo hõpõ um, v., sarrast sadanu,
miä anniq sa, v., mullõ, armalõ,
kallutõlli sa, v., mullõ, kallilõ.
Ega sa nu, v., anna-s armatõh,
kallutõllõ-s, v., sa kahitõh!
Mino kull´a velekene, mu armakõnõ,
mino kull´a velekene, mu kallikõnõ,
s´oo olõ-i nu, v., kuld kuud nännü,
pälingeq olõ-i, v., nu päivä nännü,
miä anniq sa, v., mullõ au tähe,
liigutõlliq sa, v., leeme tähe!
Käünü olõ-i, v., ma kitu-kerikoh,
astnu olõ-i, v., ma au-aldõrih -
ku ma nu, v., keerä kitu-kerikohe,
astu ma nu, v., au-aldõrihe,
s´oo vii ma, v., küünelde külele,
vaha valusa, v., vii ma var´olõ:
kuld nakas, v., sääl kuud nägemä,
päiv nakas, v., sääl pääle paistma!
Lühendus v. on = velekene.