5. Surnud vanemaid palutakse pulma. (Pühase ees ehk kääpal.)

SL 1458.
H, Setu 1903, 46 (22) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kelle_ks ma jalga kumarda?
Jumalallõ_ks ma jalga kumarda,
Marijallõ ma_ks maalõ heidä,
kui painu_ks ma sinno pallõmma,
heidä_ks ma hellile synolõ!
Agu tohi-i sa, tätäkene, tarrõ tulla,
saiaq sauhuunõhõ;
agu sa pelgät küläpinne,
varit valla kutsikit?
Inne ma_ks tarrõ taganõ-s,
tarõ ma lävele lähene-s -
esel olli_ks hulka huunit,
mitu oll´ no kõrda kõlgussit -
ärä otsõ_ks ma hulga huunit,
mitu otsõ_ks ma kõrda kõlgussit,
eka lövvä-s ma hulgah huunih,
mitmõh lövvä-s ma kõrrah kõlgussih!
Agu sa_ks tohi-i tarrõ tulla -
man um iks maa hais,
kaputih kalmu lõhn?
Neio_ks, ma tii kolmõq lipõq,
mõsõ_ks ma mant maa lõhna,
kaputist kalmu lõhna:
üte tii_ks ma lipõ linnassitsõ,
tõsõ tii_ks ma kalja kadajatsõ,
kolmanda_ks vii verdetse,
liiva_ks haisu ma leotõllõ,
kaputist iks aja kalmu haisu!
Linda_ks sa tarrõ liblikol,
käu_ks sa tarrõ kärpsel,
au- tulõq sa_ks -lauda alostamma,
leeme- tulõq sa_ks -liuda liigutamma!
Liisna panõ ma_ks livva lavva pääle,
liisna panõ ma_ks luidsa veere pääle -
tuu panõ ma_ks livva sino jaost,
osi, panõ ma_ks luidsa sino uma,
liigu_ks sa tuu livva mano!
Astu_ks sa aulavva mano,
kaalu_ks sa kodo kaema,
kas um iks mu hõim hyylah,
um iks sugu sorõhõhe?
Muido um iks kyik hõim hyylah,
eka olõ-i mul kolmõ umast,
kattõ olõ-i_ks kykõ kallippa:
ütte olõ-i tähe tätäkeist,
tõist olõ-i mar´a maamakõist,
kolmandat iks risti-ristämmä,
risti-olõ-i-vette viijät,
kitu-kerikohe kandjat!
Neio olõ_ks ma otsani vaenõ,
armõdu_ks ma umist armist,
kah´olinõ ma katõst vanõbast!
Mitte või-i_ks ma midägi tetäq,
kulla või-i ma kohegi minnäq!
Neio, naksi_ks ma kotost tulõma,
kabo, naksi_ks ma kotost kaldumma,
inne_ks ma liina lindõlli,
kõõ_ks ma turu touksi -
otsõ_ks ma liinast liiva sõkla,
otsõ_ks ma turust tolmu sõkla,
minga_ks no liivo liigutõlla,
minga_ks no kääpit kääneldä,
minga_ks no sõkluq sõmõrit.
Neio tõi ma_ks liinast tuu sõgla,
tõi_ks ma turust tolmu-sõgla,
kõõ_ks ma liiva liigutõlli,
kõõ_ks ma sõmõraq sõglõ -
ese lövvä-s ma kätt kääpäst,
ime lövvä-s ma sõrmõ sõmõrast!
Ese löüdnü ma_ks käe kääpäst,
ime löüdnü ma_ks sõrmõ sõmõrast -
kääbäs um iks no käe määtännü,
sõmmõr um no iks sõrmõq leotannu.
S´oo tei_ks kuri koolukõnõ,
s´oo tei_ks kalg´ kadsukõnõ:
tei_ks mu varra vaesõst,
inneaigu armõtust!
Inne haar[d]a saa-i vajja halusahe,
tunnõ-s vajja tulusahe.
Au- nakas iks mul -lauda astma,
leemelauda liikma -
au- olõ-i mul -lavva alostajja,
leeme- olõ-i meil -lavva laaditajja!
Esse haara_ks ma vajja halusahe,
imme tunnõ_ks ma vajja tulusahe,
pääle_ks mu rikast ristämmä,
ristivette viijät!
Kiä veese_ks mu kitukerikohe,
veese au-alõvahe,
kiä tulõ_ks last laulatamma,
partsi paari pandma?
Esse haara_ks vajja halusahe,
tunnõ vajja tulusahe!
Kui_ks tohi-i tarrõ tullaq,
ese, sa_ks kaeq kaartist,
ime, sa_ks astuq aknillõ!
Miä või ma_ks võiva tetäq?
Ilma jäi ma_ks umist vaesist,
armõtummist armist!