51. Endisele armastajale.

SL 1561.
H II 3, 52 (37) < Setumaa - H.Prants (1889).

Lähüne, velekene, ma sullõ lähkohe,
kulla lää, v., ma sino kottalõ.
Suurõ ütle, v., ma süü sino pääle,
põrõhõlla, v., um mul miil paha:
mille veerähü-s, v., sa umilõ viinolõ?
Ku olõ-s, v., sul viina kotoh,
ku olõ-s, v., sul olut kotoh,
kaiv oll´, v., sul kullanõ kotoh,
valdas oll´, v., sul vasinõ peräh -
kaost võtnuq, v., sa vett kasinahe,
ujast võtnuq, v., sa vett osa peräst,
syski valanuq, v., sa mullõ vaihõlõ,
syski kiirnüq, v., sa mullõ keskehe!
N´oo ollõq, v., sa ojja veenüq,
n´ooq klaasiq, v., sa katski pess´nüq ,
n´ooq pikriq, v., sa pess´nüq pirapinna:
sino võtnuq, v., ma ollõ umatsõs,
kaost võtnuq, v., ma vii kallis!
Selle veerü-s, v., sa umilõ viinolõ,
selle oiu-s, v., sa umilõ ollilõ,
et olõ-s, v., ma illos hiusõlõ,
et olõ-s, v., ma vallus´ vanikulõ?
Kui saanuq, v., ma naistõ, näiokõnõ,
illos saanuq, v., ma liina-linikele,
vallus saanuq, v., ma valgõ pääga!
Muialt mõtliq, v., sa võtvat muudsamba,
tõsõst talost, v., sa saavat paremba -
ega saa-i, v., nu muialt muudsamba,
ega saa-i, v., nu paigast parembat!
Mino kull´a velekene, mu armakõnõ,
nu annaq, v., sa mullõ andis!
Lühendus v. on = velekene.

SL 1562.
H III 29, 859 (5) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Velekene armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
sinno ihka-s iks ma nii ikmahe
ja, kulla, nii kumardama -
sinno ihksi ma umasta üläst,
sino kaie ma umasta kasast!
Ilma olli mino ihkaminõ,
asjanda avvustaminõ:
ülä saie mul ütlemälda,
kasa ilma kaemalda.
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
kui_ks kuuliq mul kos´aq tulõvat,
kui kuuliq mul viinaq veerüvät,
mille_ks veerä-s umila viinul,
mille oiu-s sa umala ollõl,
(veerä-s umila viinul)?
Mullõ_ks tuudiq vereväq viinaq,
magusaq mammaq ja ubina-ollõq.
Kui_ks olõ-s sul viina kotoh,
olut umah mõisah,
ujast võtnu_ks sa vettä osa peräst,
kaevust vettä kasinastõ,
sis tulnuq sa mullõ kosjulõ,
valanuq mullõ vaihõlõ -
n´ooq viinaq ma vette veerätännüq,
n´ooq ollõq ma ojja uputanuq,
velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
sino võtnuq ma vii umatsõst
ja kaevu vii kallist!
Velekene armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
nüüd künnü ma sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
mille põlit sa minno neiokõst,
laidit imelatsõkõst?
Kas olõ-s iks ma ilosa näoga,
vai olõ-s ma valusa verega,
vai olõ-s iks ma hiusta ilosat,
vai olõ-s ma verdä valusat?
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
lasõ_ks sa esi naase võtat,
esi ostat ubasuu -
velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
saa sul hiusta ilosamb,
saa sul verdä valusamb?
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
neio olli ma usulõ oigõ
ja vesselä viiega.
Velekene_ks armakõnõ,
armakõnõ, kallikõnõ!

SL 1563.
H I 6, 379 (16) < Setumaa - J.Sandra (1894).

Mino kull´a velekene,
kõigõ ma ihksi ellehnäni,
kai üles kasvõhnani -
ilma olli mu ihkaminõ,
as´anda jutu-ajaminõ!
No ma_ks küünü küsümä,
no ma nõsõ nõudõma:
milles sa veerä-s umal viinal,
milles sa ojo-s umal ollõl?
Kas iks lasõ-s esä tulla,
imä veerdä viinaga,
vai olõ-s olut umah kotoh,
mõtu umah mõisah?
S´oo ma oppa uma läbi:
üle oja olli ojominõ,
üle vii veerümine -
oja vett võtnuq osa peräst,
kao vett kasinahe,
oja vesi tennü mi umatsõs,
kaovesi kallis!
Ilma olli mu ihkaminõ,
as´anda jutu-ajaminõ!
Sullõ ma_ks hammõ umbli,
kiräq kiroti käüssehe,
piha pääle piinühe,
kaalatsi kaala pite.
Jummal tiid, jumalakõnõ,
Maarja tiid madalakõnõ,
keä saa mu hammit pidämä,
keä mu kaalatsit kakuma?
Pini saa mu hamõt pidämä,
kahr mu kaalatsit kakuma -
no saa ma kurja kotsilõ,
saa ma kalõ kaalalõ!
Jummal tiid, jumalakõnõ,
Maarja tiid madalakõnõ -
ilma olli mu ihkaminõ,
as´anda jutu-ajaminõ!
Mullõ sa_ks suuhõ soritsõq,
mullõ kätte kärätelleq,
kas olõ-s ma illos hiussilõ,
vai olõ-s vallus vanikullõ?
Mul olli_ks kotoh kolm veljä,
viis velle vinnümäh -
vele ma Riiga virotanuq,
tõõsõ päätnüq Pärnähe,
kolmanda saatnu kuningihe.
Tulnu_ks kodo kolm veljä,
viirdnü kodo viis veljä,
veleq toonuq kodo siidi verevä,
toonuq vaniku valusa,
illos´ saanu ma noil ehtil,
vallus noil vahtsil!
Ilma olli mu ihkaminõ,
as´anda jutu-ajaminõ!
Kai ma sinno kaasas kasuvata,
näi ma sinno umas olõvat!
Näi ma sinno atra kandvata,
näi ma sinno põldu kündvätä -
ega tihka-s ma sinno teretä,
ega julgu-s sullõ jõudu anda:
veri_ks mul nõssi, tõõnõ vajju,
veri mul vajju varbini,
puna_ks katt´ mu kõrvuni.
Innembä ma_ks kuuskõ kumardasiq,
pedäjäle painutasiq,
kui ma_ks sinno kumardõllõ,
sinno meelelist manitsõllõ!
Ilma olli mu ihkaminõ,
as´anda jutu-ajaminõ -
sukrut massa-s mu suu-andminõ,
hõbõhõt mu hõlmavõtminõ!
Velekene noorõkõnõ,
no ma painu pallõma,
heidä hellile sõnolõ -
no olli kohus kuulutõlla,
paras aig painutõlla.
No ma_ks küünü küsümä,
no ma nõsõ nõudõma:
kas om sul kohus kullõlda,
paras aig miilde panda?
Kui olli ma_ks neiokõnõ,
kui kasvi üles kabokõnõ,
üles ma vinnü, virvekene,
kõigõ ma ihksi ellehnäni,
kai üles kasvõhnani:
oodi su umas otsima,
umas kaasas kandõma.
Ilma olli mu ihkaminõ,
as´anda mu ootaminõ!

SL 1564.
H II 4, 210 (87) < Treski k. - Jak.Hurt < Hemmo, Ivani naine (1886).

Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
mullõ tulõq sa ette ikkõq,
kottalõ tulõq kumardõllaq!
Sullõ naka ma_ks süüdü ütlemä,
parhilla um iks miil paha:
mille võta-s minno, näiokõist,
kosi-s minno, kabokõist?
Sullõ_ks ma hammõ umbli,
sullõ ma käüseq kirodi,
sullõ panni piha peen´okõsõ,
panni olaq ohkõsõq.
Ilma olli_ks mu ihkaminõ,
as´anda oll´ avvustaminõ!
Olõ-i_ks mul hamõhta hallõ,
olõ-i kallis kaalakirjo -
umma um mul aigu hallõ,
kallis um iks kallist kumakut!
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari tiid iks madalakõnõ -
ehk saa su_ks pini pidämähe,
ehk saa krants kakmahe!
Mille võta-s minno neiokõist,
kosi-s minno kullakõist?
Edi mõtli_ks mu otsani ulli,
vai mõtliq mu kogoni kur´a?
Olõ-s iks ma otsani ulli,
olõ-s iks ma kogoni kuri -
suur saanuq ma_ks su'u tunnistaja,
võsa_ks vastavõtja:
ti naanu_ks ma koto kullõma,
ti pereht pelgämä,
velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ!

SL 1565.
H, Setu 1874-1877, nr. 5 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Oka (1874).

Velekene noorõkõnõ,
suur süä sino pääle,
miil paha parhilla:
mille võta-s minno, näiokõst,
kosi-s minno, kullakõst?
Kas olõ-s ma illos hiussil,
vai olõ-s ma vallus vanikol?
Kui olõ-s ma illos hiussil,
kui olõ-s ma vallus vanikol,
illos olõs saanu ma naistõ rõivil,
vallus olõs saanu ma tanol valgõl!
Kui ma olli näiokõnõ,
üles kasvi kabokõnõ,
sinno ütli kõõ umasta ülästä,
kõõ mõtli hindä mõrsijas,
velekene noorõkõnõ,
kõõ kutsi sinno kosilasõs!
Sullõ ma hammõ umbli,
sullõ käüseq kirodi,
panni piha peenikese,
koie vöö kumakitsõ.
Velekene noorõkõnõ,
saa-s sa ültüs: mino ülä,
saa-s sa kaet: mino kaasa -
ülä sai mul ütlemäldä,
kaasa ilma kaemalda,
meessi mul meele-tiidmädä!
Jummal tiid mu jumalakõnõ,
määne saa mul kirä kiskja,
määne saa mul pilo pidäjäni?
Peio üldä-i pillu pidävät,
kaasa ei üldäq kirjo kandvat -
kiräq sis kerrä palota,
piluq sis ahjo pillu.
Velekene noorõkõnõ!

SL 1566.
H, Setu 1874-1877, nr. 48 < Puugnitsa k. - Joos.Hurt < Usti (1874).

Kuulõq, kull´a velekene, mu armakõnõ,
mino kull´a velekene, mu kallikõnõ!
Sullõ lää, velekene, mano, mar´akõnõ,
ligi lää, velekene, ligi, linnukõnõ.
Suurõ [ütle] süü sino pääle,
panõ pahandusõst:
mille võta-s minno, näiokõist,
kosi-s minno, kabokõst,
veerä-s sa umil viinol,
oiu-s sa umil ollõl?
Es kitäq kerigokiräq,
vaivaq papi raamatuq?
Kui es kitäq kerigokiräq,
sis pappe pallõlnu,
kumardanu koolipoissa -
sis võtnuq papiq palvusõ,
kumardusõ koolipoisiq,
sis saat üläst üldä,
sis saat kaasast kaia.
Nüüd sai ülä ütlemäldä,
kaasa ilma kaemalda.

SL 1567.
H, Setu 1874-1877, nr. 49 < Puugnitsa k. - Joos.Hurt < Usti (1874).

Jäl ma lää, velekene, neio, lähkohe.
Kui ma olli neiokõnõ,
kui ma kasvi kabokõnõ,
tulliq sa mano magama,
tulliq ligi lebämä.
Sullõ säi ma siididse sängü,
säie kat´mõ kalõvudsõ,
sullõ tei ma s´olgadsõ asõmõ,
panni pad´a prantsuskatsõ.
Olõs sa saanuq umas üläs,
kaldunuq umas kaasas,
sis olõs ma võinuq sajah tandsiq,
tandso lüvväq, laulu laskõq!