54. Neiu ärapõlgajale.

SL 1570.
H, Setu 1874-1877, nr. 30 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Usti (1874).

Velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ,
lasõ, näio, ma kae meelestäni,
uma kae ma meele poolõstani:
kui ma olli näiokõnõ,
kui ma kasvi kabokõnõ,
sündü ta umma sukku,
võõdõti umma võsso.
Mille sünnü-s ma umma sukku,
mille võõda-s umma võsso?
Soe mõtlit suguh olõvat,
võhlu võssa võtvat?
Ega saa[nu]-s ma susi ti sukku,
ega saa[nu]-s ma võhl ti võsso -
suur saanuq ma su'u tunnistaja,
võsa saanu ma vastavõtjani,
räti saanu ma pääst pästjäni,
kinda saanu ma käest kiskjani,
velekene noorõkõnõ,
velekene mu kallikõnõ!
V. 7. ta on vene jaatamise sõna da (= küll).

SL 1571.
H III 29, 938 (15) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
edo ollit iks sa hüä mu meelest,
kallis mino kaekist!
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
kui tulli_ks õdagukõnõ
ja häldü hämäräkene,
mino tullit iks sa mano magamahe,
mino ligi lebämähe,
edo ollit iks mari maatõh,
hõpõ ollit iks hõlma võttõh!
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
viis olli_ks mul asõmõ veereh,
kuus olli kat´mõ kottal -
esi tullit iks sa mano magamahe,
esi ligi lebämähe!
Nüüd künnü_ks ma sinolt küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
no massaq mu magahuspalk,
hõpõ massaq hõlmavõtminõ!
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
mino kaki_ks sa kulladsõ kossa,
vassõq vahadsõ hiusõ.
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
sullõ_ks ma kosti kur´a sõna,
ütli üli-ilotuhe -
ega sa sedä vihas võta-s,
vihas võta-s, pahas panõ-s,
ega_ks sa kellegi kõnõlõ-s,
ütle-s üte-ainulõ!
Velekene_ks armakõnõ,
velekene kallikõnõ!

SL 1572.
H I 6, 379 (13) < Setumaa - J.Sandra (1894).

Velekene noorõkõnõ,
massa_ks mu maga[h]uspalk,
tasoq mu tandsimine!
Veidikese om iks viit tengä,
kasinahe kattõ tengä -
mullõ_ks poodaq pooliruublidõ,
mullõ kakuq katsakümnide!
Sullõ ma_ks kanni kanamunaq,
sullõ söödi seemekardo[h]kaq,
su peräst ma_ks paa palodi,
su peräst laat´ka laodi.
Sa_ks naariq minno neiokõst,
põliq sinipõllõkõist.
Saa-s neio naarõtus,
sinipõll põlõtus -
sai ma_ks kodo korgõmbast,
sai mehe märgätsembäst!

SL 1573.
H II 3, 49 (33) < Setumaa - H.Prants (1889).

Lähüneq, v., sa mullõ lähkuhe,
kulla tulõq, v., sa mullõ kottalõ -
sullõ, v., ma jalga kumarda,
sullõ, v., ma, mari, maalõ heidä!
Pääle küünü, v., ma sult küsümähe:
ku olli, v., ma noori näiokõnõ,
olli, v., ma maali mar´akõnõ,
kynnõq sys, v., sa mino kõlgusõhe,
astõq sys, v., sa mino kambõrihe.
Ku käveq, v., sa mano maatõh,
ku käveq, v., sa ligi lebäteh,
olliq sa, v., makõ maatama,
olliq sa, v., lipõ lebätämä.
Käeq olliq, v., sul kalõq kadajatsõq,
sõrmõq olliq, v., sul pikäq pedäjätseq,
sino pelksi, v., pikki sõrmi,
sino varõ, v., ma valgit kässi -
käeq käveq, v., sul mino kõrikuhe,
sõrmõq viirüq, v., sul mino veerütsehe!
Nu massaq, v., sa mino magahuspalka,
hõpõ massaq, v., sa mino hõlmavõtminõ!
Ku massa-i, v., sa mino magahuspalka,
massa-i sa, v., mu hõlmavõtmist,
sys lää ma, v., suqka kohtuhe,
sys kallu ma, v., suqka kantorahe,
sys jovva-i sa, v., massaq mu magahuspalka,
jovva-i sa, v., massaq mu hõlmavõtmist:
sys jovva-i sa, v., leppü lehmäga,
jovva-i sa, v., tassoq vereväga!
V. 29 vereväga on = kümne rublaga. Lühendus v. on = velekene.

SL 1574.
H, Setu 1874-1877, nr. 153 < Härmä k. - J.Jagomann (1874). [Käsikirjas laulikuks märgitud Härmä Melso.]

Velekene_ks sa armakõnõ,
armakõnõ, mu kallikõnõ,
sullõ ma_ks jalgo kumarda,
mar´akõnõ_ks maaha heidä!
Keerä_ks sa mullõ kinnä juttu,
ajaq mullõ_ks sa armast juttu!
Kui kuuliq mul iks sa kos´aq käüvät,
kui kuuliq mul sa viinaq jo veerivät,
sinno oodi ma_ks ilda õdangulta,
sinno vahe_ks ma varra hummongult:
kaie_ks ma kinnikattijata,
hõpõ hõlma ma võtijata!
V., tulõ-s sa keelo kiildmä,
tulõ-s sa kaalu kaitsõmahe.
V., sinost saanu-s mino võtijata,
saanu-s minost sullõ minejätä -
kodo jäänü_ks ma taast kotost,
tagasi_ks taast talosõst!
V., ait´uma_ks mullõ andmast,
tervenä_ks hää tegemäst!
V., tengä panni ma_ks hindä tiiussihe,
raha mar´a matussihe -
saa_ks ma keriko külele,
saa liina ta lähkohe,
naka_ks ma kiirmä kerikohe,
naka astma ta alõvihe,
v., võta_ks ma tengä tiiussist,
raha mar´a ta matussist.
Velekene armakõnõ,
armakõnõ_ks, kallikõnõ,
v., kui saa_ks ma ülä ümbrele,
saa ma kaasa kaalalõ,
v., sinno naka ma_ks kutsma kohtohe,
sinno naka petmä ma Pihkvahe:
v., mis massa-s sa mul maga[h]uspalka,
hõpõ hõlmavõtmista?
Oh mu kull´a külävelekene,
sullõ kääni_ks ma küle kümme kõrda,
sullõ kääni ma sälä säidse kõrda,
v., sullõ_ks ma paa ar palodi,
sullõ_ks ma laat´ka laoti,
v., sullõ_ks ma poodi uma poti,
sullõ kanni ma_ks umaq kanamunaq,
seeme_ks-kardo[h]kaq segäsi.
V., selle veerä-s iks umõl viinul,
selle oiu-s umal oiul:
v., olõ-s ma makõ maatõh,
olõ-s sul helde hengäteh.
V., sa tahtsõ_ks vallast valusita,
ilmast tahtsõ_ks ilosita -
v., illos om iks hoiet huunõhna,
kasvatõdu_ks kambõrihna,
v., tunnis püsü-i sa tuuldõ viiäq,
pääväs püsü-i päävä kätte!
Oh mu kull´a külävelekene,
sul välge_ks värete tulbasta,
sul paisto_ks pajalavvasta:
v., kossiq võinu_ks sa kuninga tütärd,
võttaq võinu Võnno näiokeist!
Oh mu kull´a külävelekene,
esi olliq sa_ks saksu sulasil,
emändä ede pääl istija,
sul olli_ks kodo korvikõnõ,
maja mar´a-vakakõnõ,
talomehe_ks tarõkõnõ.
Oh mu kull´a külävelekene,
sa_ks kõnnõq mino kõlgussõhe,
astõ_ks mino ambarihe -
vällä kõnnõ_ks ma tuust kõlgussõst,
astõ vällä tuust ambarist:
oh mu kull´a külävelekene,
sul pelksi_ks ma pikki sõrmi,
kalgi kässi_ks kannatadõh.
V., sa käve_ks kui hunt huulitsih
ja pini peräpaja all,
v., sul olli_ks suu ku soel ta
ja kiil olli_ks kui Kirepil ta;
v., sul tull´ iks suust ku tuld vällä,
aholõhna su lõpussist.
Poiss iks peti poolõ öödä,
näio ta vahtsõ valgõni.
V., anni_ks sa henge Hiiobilõ,
luukundiq anniq sa kuratilõ.
Lühendus v. on velekene. Nagu lugeja näeb, on see laul mitme tõise laulu ainetest kokku liidetud, mis mitte hästi kokku ei taha käia. [Laulu tekstis esinev ta on ilmselt vene laenda (s.o. "ja") setu murdesse, kuid setu eripära rõhutades läheb J.Jagomann selle kasutamisega liiale. - P.H.]