60. Neiule, kellel kosilased on käinud.

SL 1587.
H III 29, 900 (4) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
esi olõt iks sa ilosakõnõ,
var´olõ valusakõnõ!
Kotoh ülti olõvat sul kos´arätiq
ja velisih viinarätiq.
Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
kodo mine_ks sa, kullakõnõ,
majja, meelimar´akõnõ,
esele_ks sa jalga heidäq,
velele jalga veeräteleq,
kotost lasõ_ks sa viiäq kos´arätiq
ja velisilt viinarätiq!
Sõsarõkõnõ_ks armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
kuri om iks elo kosituh
ja mõro elo mõrsjah!
Kuast saani_ks minno kositi
ja virve viinaq juudivaq,
kuu seie_ks ma ütte kulatskit,
päävä seie_ks ma ütte prääniket,
sis tuugi puuhu pudõsi
ja sõrmilõ lagosi.
Sõsarõkõnõ_ks armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
neio olli_ks ma lõdõv lõpmahe
ja kuri kuiomahe.
Kadaja om iks nu kuri kuiomahe,
lõhmus lõdõv lõpmahe -
neio, olõ_ks ma kuremb kuiomahe
ja lõdvõmb lõpmahe!
Sõsarõkõnõ_ks armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
no_ks kuulõq mu kumardaminõ,
miilde panõq mu pallõminõ!