64. Neiule, kelle vennale mõrsja enne oli tahtnud minna.

SL 1597.
H, Setu 1874-1877, nr. 24 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Usti (1874).

Sullõ lää, [sysarõkõnõ,] lähkohe!
Kui ma olli näiokõnõ,
kui ma kasvi kabokõnõ,
veerdäq toodi sino velele,
astuq tuu au-kandjalõ.
Näio, koie kolmõq linikeq,
katõq koie kaasigõ linikeq,
üte koie pikä ni piinü,
tõsõ koie laja ni linatsõ.
No veerä ma Viro velile,
no saa ma Saardõ sõsarilõ,
no anna ma suurõ suikatsõ,
no anna ma kenä keskmätse.
Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ!