7. Surnud omast soovitakse pulma.

SL 1462.
H I 6, 378 (10) < Setumaa - J.Sandra (1894).

Ma_ks kae meelestäni:
kas om hõim hõõlah,
om sugu sorõhõhe?
Ma_ks kae meelestäni:
olõ-i mul iks kolmõ umast!
Velekene noorõkõnõ,
liisna liud panõq lavvalõ,
liisna pikri paja pääle,
liisna luits livva veere pääle!
Kui_ks tulõ kodo s´oos tunnis,
kallus kodo kallis aos -
minke_ks ussõ kaema!
Vaest ei tohiq tarrõ tulla,
saiaq nii sau-huunõhe:
om man maa haisu,
liiva haisu linikih,
kalmu haisu kaputih?
Panõ_ks lämmi vesi länikohe,
tiiq lipõ livvakohe,
mõsõq mant maa haisu,
suu mant surma haisu,
linikist liiva haisu,
kaputist kalmu haisu -
üteh sis tulõ süüki süümä,
üteh tulõ juuki juuma,
kulla tulõ s´ool kutsmisõl,
mar´a s´ool manitsõmisõl!