70. Kosilasõ ristimäle.

SL 1604.
H, Setu 1903, 81 (36) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ristimäkene_ks mu armakõnõ,
ristimäkene_ks mu kallikõnõ,
mille_ks pia perrä tulliq,
mille_ks minno vajja haariq?
Ollaq lasknu_ks üte üükese,
pääs´o_ks, üte pääväkese,
kullal iks ollaq umah kotoh,
mar´al iks ollaq umah majah!
Kullal tahtu-i minnä umast kotost,
kullal iks minnä umast majast,
umast kotost kogonist,
velitsist iks viimätsest!
Ristimäkene_ks mu armakõnõ,
teele_ks anni ma andit,
liigutõlli linikit,
kaalutõlli kaputit -
sai_ks armaq andõq,
sai_ks kalliq kapudaq?
Võtat iks andõq armast,
kapudaq kallist,
sys saa ma_ks hüä ti meelest,
kallis ti kaekist,
minno nakat iks hüäst pidämä,
ausast iks arvamma.
Ülä risti-ristimä,
kasa_ks sa vetteviijä,
s´oo iist olõq sa terveh, ait´umma,
kallis olõq sa kavva elämä:
sai_ks saaja mu üläle,
kaldu_ks saaja kasalõ!
Üläl ei saaq iks ütsindä tullaq,
kasal ei iks katõla käelä,
kyik tulli_ks mu ülä umadsõq,
tulliq kasa kalliq -
üläl um iks kyik uhkõq umadsõq,
kasal iks rikas kallis hõim.
Ristimäkene_ks mu armakõnõ,
kui saa_ks ma sinnä, neiokõnõ,
viiä_ks sinnä, virvekene,
ülä_ks saa kodo, kullakõnõ,
kasa_ks saa majja, mar´akõnõ,
minno naakõ_ks ti kost´ma kutsma,
kost´ma kutsma, vasta võtma!
S´oo iist olõq sa terveh, ait´umma,
kallis olõq sa kavva elämä!