73. Kosilasõ velele.

SL 1607.
H, Setu 1903, 85 (39) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
sullõ_ks ma jalga kumarda,
pääle naka_ks ma kõrda kõnõlõmma,
arvo naka_ks ma vällä andma!
Kui saa_ks ma sinnä, neiokõnõ,
ti saa_ks ma kodo, kullakõnõ,
nu painu_ks ma sinno pallõmma,
neio, heidä_ks ma hellile sõnolõ:
mille_ks ti minno varra vajja haariq,
mille_ks ti pia perrä tulliq?
Kulla lasknu olla umah kotoh,
mar´al lasknu olla umah majah!
Vajja haariq vadsaküdsäjät,
virka vii-tuujat?
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
sinno_ks ma painu pallõmma:
kui saa_ks ma sinnä, neiokõnõ,
sinnä_ks ma viiä, virvekene,
saa_ks ma veerüs velenaane,
saa_ks ma kuulus kodonaane.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
kui_ks tulõ puulpäiv,
ka(a)ldu_ks kallis aokõnõ,
ülä nakas iks sanna saama,
kasa_ks sanna ka(a)ldumma,
neio_ks, ma keerä kirstu mano,
astu_ks ma annivaka mano -
üläle lää_ks ma hamõht haardma,
valgit lää_ks ma rõivit va(h)eldamma.
Saa-i kätte, käokõnõ:
kerrä lövvä-i kirjä pite,
määtsä lövvä-i ma märko pite -
kirjä olõ-i keräq kirotõtuq,
olõ-i pantuq paprõhe,
olõ-i raot raamatuhe!
Olnu_ks kirjä kirotõtuq,
olnu_ks raot raamatuhe,
olnu_ks pant paprõhe -
keräq võta ma_ks kirjä pite,
pääle naka_ks võtma papõrd pite,
armas, iks ma vallalõ arotannu-s,
keräst iks vallalõ kisknu-s.
Selle_ks lätt aigo kirstu man,
astus aigu vaka man:
keräst iks vallalõ kiso,
armas, iks vallalõ aroda;
pall´o lätt iks aigu arotõh,
pall´o keräst kiskuh.
Sys nakas iks ülä ütlemmä,
kasa nakas iks karri andma.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
vell´okõnõ_ks mu kallikõnõ,
esi naka_ks sa iist ütlemmä,
kulla, naka_ks sa iist kostma!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
mitte või-i ma_ks midägi tetäq,
kulla või-i ma kohegi minnä -
neio, painu_ks ma sinno pallõmma,
hiidä_ks ma hellile sõnolõ:
kui_ks tulõ pühäpäiv,
kui_ks keerüs kerigopäiv,
ülä anna-i küündlerahha,
vaharahha vaotõllõ-i,
s´oo sys võta ma tingä tiiusõst,
raha võta ma_ks, mar´a, matusõst,
s´oo vii ma_ks küünälde külele,
vaha vii_ks ma valusa var´olõ!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
olt iks sa hüä ülä vel´o,
olt iks sa kallis kasa vel´o!
Kui naka_ks mi kost´ma tulõma,
kalliq, naka_ks mi kost´ma kaldumma,
tulõ_ks mi kost´ma kolmõkese,
veeri_ks mi kost´ma viiekese.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
painu_ks ma sinno pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile sõnolõ:
kui saa_ks ma sinnä, neiokõnõ,
sinnä saa_ks ma, meelimar´akõnõ,
sääl iks oppaq umma usku,
sääl iks murraq umma muudu!
Kui olli_ks ma, kulla, umah kotoh,
elli_ks ma uma ime man,
ime_ks mu opas´ umma usku,
käve_ks ma ime käskü pite,
joosi_ks ma ime juhatõh.
Kui saa_ks ma sinnä neiokõnõ,
käümä naka_ks ma ti käskeh,
saama naka_ks ma ti saatõh.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari tiid iks madalakõnõ,
kui jõvva_ks ti kodo kullõlda,
ti jõvva_ks ma pereht pelädä?
Neio_ks ma väega noorõkõnõ,
olõ_ks ma kassuv kabokõnõ,
olõ-i_ks ma viländ vinnünnü,
olõ-i_ks ma kavva kasvunu:
ütel iks suvõl suurõst lätsi,
neio_ks, ma pia pikäst lätsi.
Veidü_ks sai ma nätäq neio ello,
kasinahe kabo ello:
neio_ks, ma pia pikäst lätsi,
ütel iks suvõl suurõst lätsi,
kats iks suvvõ kar´ah käve,
kolmandal iks põllu põimi,
neländäl iks niidü riibe,
viiendäl iks viinaq juudiq,
kuvvõndal iks kos´aq käveq!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
vell´okõnõ_ks mu kallikõnõ,