76. Kosilasõ tädimehele.

SL 1610.
H, Setu 1903, 90 (42) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tädimehekene_ks mu armakõnõ,
tädimehekene_ks mu kallikõnõ!
sullõ_ks ma jalga kumarda,
mar´akõnõ_ks, ma maalõ hiidä,
sullõ_ks ma kundsõni kumarda,
maalõ vaali ma_ks, mar´a, varbini!
S´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
kallis olõq sa_ks kavva elämä:
umma olt sa_ks tüüdä orjunnu,
olt iks sa vana ni väsünü -
sai_ks sa sajaga üläle,
kalduq sa_ks kasaga üteh!
Ülä_ks olt uhkõq umadsõq,
olt iks kasa kallis hõim.
Tädimehekene_ks mu armakõnõ,
neio_ks. sullõ ma jalga kumarda,
mar´akõnõ_ks, ma maalõ hiidä,
nu küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ_ks ma sinolt nõudma:
mullõ anni_ks sa rahha rohkõhe,
peotävve peenükeist,
karmanist iks anniq kallist rahha,
umma_ks kulda kulutõlliq -
kohe_ks ma panõ s´oo kulla,
s´oo_ks ma vasõ vaotõllõ?
S´oo hoia_ks ma saabastõ pääle,
s´oo käänä_ks ma kängi pääle,
saja hoia nu_ks saabastõ pääle,
s´oo hoia_ks nu tsõõri sõlõ pääle -
ülä jäti mõrsja saapilda,
kasa jätt´ iks mu, käo, kängildä.
Tädimehekene_ks mu armakõnõ,
s´oo_ks sa olõq terveh, ait´umma,
kallis olõq sa kavva elämä!
Esi sa olt kulla-kotost,
olt sa_ks raha-rahvast,
olt iks sa vasõ-vanõbist:
pall´o um iks kulda ti kotoh,
vaskõ um iks sino vanõbil,
kulla olt iks kuhja luuja,
hõpõ olt iks sarda salitsõja.
Miä_ks kukku üle kuh´a,
kua_ks sattõ üle sarra,
tuu anni_ks sa mullõ, mõrsjallõ,
anni_ks sa kulla kositullõ!
Selle_ks anniq sa rahha rohkõhe,
peo anni_ks sa tävve peenükeist -
mullõ anna-s ütte tingä,
kattõ mullõ tingä kallutõllõ-s,
mullõ_ks poodiq sa pooliruublidõ,
mullõ visksiq sa viisikümnide,
seest iks anniq sa paprit sinitsit,
veerest iks paprit verevit,
sinine_ks säitsmesajalinõ,
verrev iks viiekümneline -
s´oost olõ_ks sa terveh, ait´umma,
kallis olõ_ks sa kavva elämä! -
tädimehekene_ks mu armakõnõ,
tädimehekene_ks mu kallikõnõ:
olt iks sa kotost korgõst,
elämisest ilosast!
Kui_ks ma kasvi kabokõnõ,
vinnü_ks üles virvekene,
sedä mõtlõ-s mino meelekene,
tiiä-s hellä hingekene,
et lasõ-i_ks rikkaq ikkõq,
lasõ-i_ks korgõq kumardaq.
Neio anna ma teno jumalallõ,
avvu anna_ks ma maalõ Marijallõ -
kyik lasi_ks mu rikkaq ikkõq,
lasiq korgõq kumardada.
S´oost olgu_ks nu teno jumalallõ,
au olgu nu_ks maalõ Marijallõ!
Tädimehekene_ks mu kallikõnõ,
säläh um teil iks säksa rõivaq,
olt iks kallis kaubamiis.
Painu_ks ma sinno pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile sõnolõ:
teil oll´ iks sääl pido peenükene,
rahva oll´ iks ravi väikene.
Selle teil oll´ pido peenükene,
rahva olli_ks ravi väikene:
ese_ks oll´ mul väega vana,
kasvataja olli_ks kado-vana,
minnä jõvva-s tä turust tuuma,
minnä jõvva-s tä esi ostma,
saiajauha saama,
turust jauha tuuma.
Teil oll´ nu_ks pido peenükene.
Ese olnu-s vanhut elänü,
umma olnu-s töödä orjunnu,
sys tei_ks mi tsäi sajalõ,
kiitnü_ks mi kohvi kosjolõ.
Tädimehekene_ks mu armakõnõ,
meil iks olõ-i tuud muudu,
siih olõ-i nuid säädüisi,
tetä-s tsäid sajalõ,
keedetä-s kohvi kosjolõ.
Kui_ks saasõ pääle saja,
kulla_ks tulõq mi kodo kost´ma,
astu_ks aigu viitmä,
sys iks kohvi keedetäs,
piitnät peesütetäs.
Tädimehekene_ks mu armakõnõ,
tädimehekene_ks mu kallikõnõ!