1. Kust neiud oma loomu saanud.

SL 732.
EKS 8° 3, 422 (18) < Räpinä, Naha k. - Joh.Hurt < Höödo naane (1876).

Kui ime meidä olli,
memme kallis meidä kanni,
sei ta kurõ kurgukõisi,
seie lõõvo lõõrikõisi,
selle sai kurk meil väega kummõ,
illos hääli väega helle.
Kui ime meidä olli,
naane kallis meidä kanni,
seie vereväst vislapuusta,
seie korgõst kuslapuusta,
ülipikäst pihlapuusta -
verrev sai näio vislapuusta,
korgõ sai näio kuslapuusta,
pikk näio pihlapuusta.
Olli ime ulli, op´mada,
noorõkõnõ noom´mata:
seie maast maasikida,
liiva päält linohkida,
mõtsmaalt mustikida,
selle sai mari madali,
linnu liia lühikene!

SL 733.
H II 32, 789 (22) < Räpina khlk. - J.Poolakess (1889).

Kui see ime meidä olli,
naane kallis meidä kanni,
ärä sei tä maast madalast,
korgõst kuslapuust
ja pikäst pihlapuust.
Selle olõ ma maani matal´,
selle pikki pihlapuu,
selle korgõ kuslapuu.
Minu ime ütsik naane,
ütsik naane latsiline.
Läts tä mõtsa tüü mano,
pand´ tä teega teie pääle,
tõise teie harra pääle,
pallõl´ partsi painutama,
suvilindu liigutama.
Partsil olli pall´o sõnno,
suvõlinnul liia laalu -
naksi ma külä kar´ah käümä,
sis panni vällä papõrihe,
raie vällä raamatuhe.