3. Leelo om iks liinast löütü.

SL 676.
EKS 4° 4, 125 (2) < Räpina, Mehikuurma - J.Kotli < Veetska naane (1877).

Olõ-i sii leelo latsõ laulu,
olõ-i sii leelo naistõ naaru.
Sii leelo liinast toodu,
sii saadu Saarõmaalta,
Saarõmaalta, Pernu piirilta,
kingit meile ki(i)rde poolta.
Toomah olli tuhat täkko,
saamah sada sarvilista:
viis olli vesihiirokõsta,
kuus kurõkarvalista,
säidse säresoomõlista,
katõsa kõivokoorõ karva,
ütessä olli ülihüvvä,
kümme künniruunakõist.

SL 677.
EKS 8° 4, 226 (24) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Neiokõsõq noorõkõsõq,
ülge_ks umma leelokõist,
leelokõista, laulukõista!
Leelo_ks keelestä kerge,
leelo meelestä parembi.
Olõ-i leelo maasta löütü,
maasta löütü, puusta tettü -
leelo om iks liinast löütü,
liinast löütü, sõast saadu:
sõameeste sõrmõluista,
külämeeste küleluista,
kaubameeste kaalaluista,
uma mehe olaluista,
külävel´o küleluista,
kaubavel´o kaalaluist,
ristivel´o rinnaluist.
Leelot oll´ toomah tuhat hobõst,
saamah sada ratsukõist -
ega_ks jõvva-s tuhat tuvvaq,
tuhat tuvvaq, sada saiaq.
Panni_ks ette ese ruuna,
vel´o virga vemberehe.
Tuu tõi_ks mäkke mängeh,
kallaspoolõ karatõh -
sis sai leelo selle maalõ,
selle tsõõrilõ morolõ.