5. Laulu ei jõua keegi keelda.

SL 684.
EKS 8° 4, 283 (1) < Räpinä khlk. - J.Jagomann (1877).

Neiokõnõ noorõkõnõ!
Suuh olliq suvisõnaq
ja ka laululehekeseq.
Kui ma naka laulõmahe,
laulõmahe, laskõmahe,
käokõnõ kuukumahe,
peesü sõnno pillumahe,
ega jõvva-i esä keeldä,
esä keeldä, imä keeldä!
Keeli ime, keeli ese,
keeliq vel´oq viieq-kuvvõq,
sõsarõni katõq-kolmõq,
siski jõvvaq kiäki keeldä,
kiä keeldä, kinni pitä.
Vel´o lubas´ uh´ol hoita,
sõsar köüdselä köüdäskellä.
Velekene noorõkõnõ,
köüdseq köütväq kuurmit,
uh´aq hoitvaq hobõsit!
Neiokõnõ noorõkõnõ
kuulõ-s kinnikeelemistä.
Keeli ese, keeli ime,
keeliq vel´oq viieq-kuvvõq,
sõsarõni katõq-kolmõq.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
mis ma hooli, ubasuu,
karda, kanepkõrrõkõnõ?
Pall´o_ks poissa külähnä,
saabasseeri sirgit,
kübäridä kõrgida.
Leiväq kunni kopelih,
vahatsõõri vainula,
leivä_ks põrmu põllõ pääle,
utsu uvvõ kängä pääle,
kastõ kaalaräti pääle.
Imäkene vanakõnõ,
annaq mullõ aidavõti,
kingiq mullõ kirstuvõti -
ma lää aita ehtimähe,
pääle aida päädimähe!

SL 685.
H II 59, 268 (9) < Vastseliina, Kunnu k. - A.Suurkask (1897).

Ku ma naka laulemaie,
laulemaie, laskemaie,
pisu sõnnu pillumaie,
ega jõvva-i kiäki keeldä,
kiäki keeldä, kinni pitä!
Keeli ime, keeli ese,
keeliq viisi vell´okõista,
keeliq kuusi kulla sõsard -
üle lätsi imä keelu,
üle viie vele keelu,
üle kuvvõ kulla sõsara.
Üle ma pilli pistülitse,
üle vali varbulitse,
üle roove rohelitse.
 Kaks esimest rea ehk salmi jalga lauldakse siin kaks korda järjestikku:
 Ku ma naka, ku ma naka laulemaie, / laulemaie, laulemaie, laskemaie, jne.