6. Laala, laala, suukene

SL 686.
EKS 4° 4, 155 (24) < Räpina, Veriora v., - J.Kotli < Tsia Ann (1877).

Laalaq, laalaq, suukõnõ,
liiguq, linnu keelekene,
mõrguq, marja meelekene!
Küll saa kud´ul olla kurva,
lehelistel saista leeno,
kui saat tuima soolatuuja,
leinolise leeväsaaja -
muru tõi, tõist murõhti,
kandsu kai, tõist kahitsi,
muru tõi muidõ murratust,
kandsu tõise kaksatust.
Mina_ks kuuli, kosti vasta,
kosti ilma kuulõmata:
"Küll saa kud´ul olla kurva,
lehilistel leina saista,
kui saat ala musta mulla,
valgõ lavvadõ vahelõ,
kenä kirstu keske'elle -
sis saa aigo vaiki olla!"

SL 687.
H I 2, 674 (3) < Räpina khlk. - J.Narusk (1889).

Et sa laulaq, suukõnõ,
liiguq, linnu keelekene!
Küll saa no suulõ saisaskõlla,
keelel kinni olõskõlla,
kui no pandas mulla ala,
alla mulla no mõrsijasta.
Las[õ-i] no liiva laalatõlla,
sorrõ no liiva sorahõlla,
kääbäs liiva käetellä.
Kasvi no haina havva pääle,
musta lilli mulla pääle.
Kes tull´ no haina niitemähe,
karas´ kaari ajamahe?
Tulliq no kavvõst kar´ussõ-poosiq,
üle vete viksiq poosiq,
sii küll niidiq hellä haan´a,
hellä haan´a, kulla kaari.
Mina kuuli alta haan´a:
egas süüq no esä hobõsõq,
võtaq viirtä vele ratsuq -
neeq jo sööväq sõa hobõsõq,
võtvaq veertä Venne ratsuq.
Nüüd oo no kuu kua kotsil,
ago aad´a rästä all.