1. Vakapäeva hommiku mõrsja emale mõrsja majas.

SL 1707.
H, Setu 1884, 85 (17) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Ime_ks-kene helläkene,
tii_ks sa uma tegemine -
teke_ks teele minekit!
Sääl iks jo oodi tütereni,
kaie sino kananõ.
Ehk om tä_ks tuu söögiga,
lõivo, tuu lõunõga,
minka sa_ks eelä kotoh söödiq,
kotoh söödiq, kotoh joodiq?
Ime_ks-kestä helläkestä,
meelimarja maamakõist!
Ime_ks ikulõ isosi,
meelepahalõ panõhtu:
"Kui ma_ks jo ette tiidnüq,
mõistnuq meelele mõtõlda,
et nii_ks saa mul hallõ hanikõist,
nii kallis kanakõist,
annu-s ma umalta armulta,
käsknü-s umilta käsiltä!
Hõimukõnõ, suukõnõ,
mino võrgas võsakõnõ,
olõs ti_ks mõistnuq mino meele,
kabo söäme kavatsõsiq!
Meeli om iks rassõ kui tuu rauda,
söä külmä kui tuu kivi.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari teenes madalik,
edi_ks sääl ikku eenä om,
silmävesi eenä veeri?
Mille om iks mu süä lahenu,
pardsi meeli pahanu?"
Hõimukõsta, suukõist,
ime võrgast võsakõist!
Haari_ks naaq imme meelütädä,
ime süänd sütütädä:
"Ime_ks-kene helläkene,
olõ-i sa ilmah edimäne,
jää-i pia perämätses!
S´oo om iks elo egah paigah,
kohus egah kotusõh:
muia_ks andaq minijäs,
muia käändäq käskijalas.
Tii_ks uma tegemine,
kaeq uma kaeminõ -
näiol om ehk kitsas kirivist,
ahtakõnõ andist,
umma uut tä_ks kirstu ke[e]rivät,
annivakka valavat!"