15. Pitkemad söömalaulud.(Peigmehe kaasikud laulavad.)

SL 1724.
H, Setu 1903, 149 (73) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Neio_ks sa ime helläkene,
neio_ks maama, mar´akõnõ,
olt iks ti jumala pallõlnu,
olt iks Marija maninu -
sullõ_ks sai hüä väü,
sai_ks hüä tütremiis.
Annaq nu_ks tenno jumalallõ!
Nu_ks mi künnü küsümä,
nu_ks mi nõsõ nõudma:
saa-s sul tütär tühjä paika,
saa-s tä valla vargallõ,
kolga es kur´ategijälle,
Viro_ks saa-s varsa vidäjälle,
saa-s kirstu kiskjälle,
saa-s karbi kakjallõ!
Sullõ sai_ks väü tüüline,
tüü_ks-line, hoolõlinõ.
Annaq nu_ks tenno jumalallõ:
eka_ks tä johu-s joodikullõ,
saa-s kõrtsi saajallõ,
vii-s tä liina linikit,
vii-i kõrtsi kõrikõt,
vii-i panti pallapuult,
vii-i kihla kindit,
kanna-s kihla kaputit!
Tenno no_ks annaq jumalallõ!
Neio_ks sa ime helläkene,
sullõ_ks sai hüä väü,
sai_ks kallis kabo kasa!
Saa-s tä kur´a kottallõ,
saa-s tä kalõ kaalalõ,
saa-s vihasa veerele.
Tenno no_ks annaq jumalallõ:
sai_ks tä usku oigõt,
sai_ks tä viit veeselät!
Vesi um iks oigõ ojah,
vesi um iks lämmi lätteh,
vell´o um iks viil usku oigõp,
vell´o_ks viis veeseläp.
Ime_ks-sa-kene helläkene,
olt iks sa jumala pallõlnu:
mi vell´o_ks um üle veere,
kosilanõ üle kolga,
olõ-i meil pelgü pikä man,
tulõ-i kurja korgõ man!
Tenno_ks mi annaq jumalallõ -
toda_ks taha-s mi vell´o,
kannahtõllõ-s imekana:
taha-s tä valla vargit,
kolga_ks kur´ategijit,
taha-s kirstu kiskjit,
annivaka lahkjit,
taha-s tä karbi kakjit!
Vell´o_ks oll´ tarka suku,
um iks tä märksa meelega,
tarka_ks um mi vell´o,
kado_ks-kavval´ imekana.
Ime_ks-kene helläkene,
neio_ks maama, mar´akõnõ,
sullõ_ks sai hüä väü,
sai_ks kallis kabo kasa,
kosilanõ_ks kui kuningas,
sälä takast säks´alane!
Annaq ma_ks tenno jumalallõ:
meil um iks vell´ol herrä hius,
herrä_ks hiuss, papi palõh!
Palõh iks täl mass pall´o rahha,
hiuss iks mass suurõ hinna.
Neio_ks sa ime helläkene,
ärä sa_ks ikku-i, murõhtagu-i,
olgu-i sa, ime, ikulinõ,
memme_ks, sa meelepahalinõ!
Ärä_ks sa ikkuq ilma läbi,
kolga läbi_ks kurvastagu-i:
ilm iks pall´o ikõtas,
kolk iks pall´o kurvastas,
ilm iks ello essütäs,
vald muudo mutitas.
Tuud iks ilm ihkas:
olõs iks eläsiq ilotuhe,
kasusiq kammõlikku!
Ime_ks-sa-kene helläkene,
neio_ks sa maama, mar´akõnõ,
um iks sul neio noorõkõnõ,
um iks kassuj kabokõnõ.
Oppa_ks sa nuurt neiokõist,
oppa_ks sa meelimar´akõist,
kolga lasku-i kiili kullõlda,
valla_ks suid sorõhit!
Ilm taht iks elläq ilotuhe,
kolk iks elläq kur´astõ.
Ime_ks-sa-kene helläkene,
käseq sa_ks elläq ilosahe,
katõkese kallihe,
käse_ks koto kullõlda,
käse_ks sa perehtä pelädä!
Pääle kuulõq sa_ks, verrev velenaane,
tsõõrisarna saadav:
võidõ_ks siin elläq, võidõ ollaq,
sedä võit iks koto kullõlda,
sedä võit iks pereht pelädä!
Olt sa_ks jumalat pallõlnu,
olt iks sa Marijat maninu,
olt sa_ks käünüq kerikohe,
olt sa_ks astnuq alõvahe;
vele_ks-naane, linnukõnõ,
olõ-i_ks sa maanu pühäpäävä,
kerigo-aigu olõ-i sa kirotannuq,
olõ-i_ks sa kuustõ kumardannu,
risti olõ-i sa pillnu pedäjähe -
olt sa_ks jumalat pallõlnu,
olt iks Marijat maninu,
olt sa_ks kitnüq kerikoh,
avvustannuq alõvah!
Kui_ks sa keeriq kerikohe,
kui_ks sa astõq alõvahe,
saista_ks sa es santõ sisse,
koti- lää-s -kandja kottallõ -
saistiq sa_ks keset kerikot,
kulda_ks-lühi kottallõ,
hõpõ_ks-vannari viirde.
Kuulõq sa_ks, verrev velenaane,
selle olt sa_ks nätt, neiokõnõ,
säält iks sa kaetiq, kabokõnõ:
sääl iks paisti sino palõh,
sääl iks helge sino hiuss.
Vell´o olli_ks meil kavval´ kaema,
vell´o olli_ks meil vali vaht´ma,
otsõ tä_ks neio näko pite,
hellä otsõ tä_ks umma hiust pite.
Neio_ks sa ime helläkene,
tarka_ks oll´ ti tsõdsõ,
kado_ks-kavval imekana,
mi vell´o_ks viil targõmb,
ime_ks-kana kavalap:
ärä_ks tä peti, ärä võti,
peti_ks tä umast pernaisõst,
umast arvas´ iks asklõajajast,
umast iks tüütegijäst,
pikä_ks hoolõ pidäjäst!
Neio_ks sa ime helläkene,
neio_ks sa maama, mar´akõnõ,
mille sul iks söögiq süübü-i,
mille sul iks joogiq juubu-i?
Selle sul iks söögiq süübü-i,
selle sul iks joogiq juubu-i:
ime, olt sa_ks üli-ikulinõ,
memme, olt sa_ks meelepahalinõ.
Jätäq sa_ks ikku vähämbä,
silmä_ks-vett veidembüsi!
Neio_ks ime helläkene,
sündke_ks mi söögile,
lep´ke_ks mi leeväle!
Naakõ_ks ti, languq, süümä,
süü_ks-mähe, juumahe,
peläku-i_ks süvvenänni!
Sööge_ks ti seeni sedä süüki,
joogõ_ks seeni sedä juuki,
meeni_ks meil tõist tetänes,
meeni_ks vastast valmistõtas!
Eka_ks mi keedäq kitsõlihha,
eka_ks mi annaq utelihha,
teele_ks mi anna linnulihha,
anna_ks mi püssül püvvetüisi,
võrgal iks kinni võõdõtuisi,
anna_ks mi loodil loksituisi!
Meheq saadi mi_ks mõtsa küti pääle,
saadi_ks mi poisiq püvvi pääle,
saadi_ks mi poisiq saagi pääle,
touksi_ks mi poisiq toogi pääle;
paari panni mi poissa poovarast,
kats iks poissi kokõsta.
Neio_ks ime helläkene,
sööge_ks seeni sedä süüki,
joogõ_ks seeni sedä juuki,
meeni_ks meil vastast valmistõtas,
anna_ks mi püssäl püvvetüisi!
Ime_ks-sa-kene helläkene,
ärä_ks no künnü küsümä,
nõsõ_ks mi sinolt nõudma:
pido olõ-i agu ti pereht pite,
ravi olõ-i ti rahvast pite,
um iks pido peenükene,
rahva ravi väikene?
Vahtsõ_ks ti languq, linnukõsõq,
neio_ks ime helläkene,
tuud ti_ks murõht murõhtagu-i,
peläku-i piimä süvveh,
värisku-i väke võttõh,
söögeq ti_ks, languq, süämehe!
Vell´o_ks imme helläkeist,
vell´o_ks maamat, mar´akõist -
olõ-i_ks väikoq tä lihalivvaq,
kasinaq kalalivvaq,
pisuq olõ-i piimätaldrekuq.
Vell´o_ks imme helläkeist -
ime_ks um tüüline,
tüü_ks-line, hoolõlinõ:
üte pidi tä hoolõ hummogul,
tõsõ_ks ilda õdagul,
haari tä_ks karja kasvataq,
hoit´ tä hulka eläjät,
varra ai_ks tä kar´a nurmõ pääle,
inne_ks päivä kesä pääle.
Ime_ks tundsõ nuuq hainaq,
tundsõ_ks kolmõq kobraleheq,
minga_ks hauduq länikit,
minga_ks arriq anomit -
selle sai_ks imel illos piim,
vanal võisi vahanõ.
Vell´o_ks imme helläkeist -
mõistsõ tä_ks hauduq länikit,
mõistsõ tä_ks arriq anomit.
Oo_ks mi imme helläkeist,
oo_ks nu maamat mar´akõist -
tundsõ_ks kui sajaq saavat,
tundsõ_ks tä joogiq johtuvat,
pand´ iks tä sulgu suurõ tsia,
kinni_ks kirivä origo,
haard´ tä_ks härgä häälidä,
haard´ tä_ks sukiq suvikõt.
Tuud iks tahtsõ maalõ tappaq,
Võõnu_ks härgä maalõ võttaq,
suurt iks orikõt otsõndõllaq.
Ime_ks-keist helläkeist,
pääle_ks noori vell´okõist -
anna_ks mi tenno jumalallõ!
Neio_ks jäl ime helläkene,
jätäq sa_ks ikku vähäbi,
silmävett veidebüsi!
Või_ks siih elläq, või ollaq,
või_ks virve vinnüdä:
imel olõ-s ummi tütrit,
kandjal olõ-s ummi kanasit,
saa_ks tütär imele,
saa_ks kana kandjallõ!
Ime_ks-keist helläkeist -
mõist iks tä pitäq pehmeh:
naka-i tä käskmä kärehehe,
eka_ks tä touka-i torõhõhe,
kuulõ-i kurja kunagi,
kuulõ-i halva harvakult,
kuulõ-i kuu kurja synna,
aastaka halva synna -
kuri syna saa_ks kullakõnõ,
paha_ks syna pardsikõnõ.
Kutsma nakas iks kulla tütres,
mar´a- nakas iks -latsõst manitsõmma.
Pääle kuulõq jäll iks, verrev velenaane,
kuulõ_ks sa, kullus´ kodonaane:
ülä_ks imme helläkeist,
kasa_ks maamat, mar´akõist -
ülgu-i_ks imme ilotohe,
kostku-i imele kur´astõ,
haardku-i halvastõ üteldä,
haardku-i kur´astõ kutsuq!
Hõika_ks imme helläkesest,
maamat iks mar´a maamast,
sys saadõ sa_ks hüä ime meelest,
kallis iks kasa ime meelest!
Ülgu-i_ks imme immisest,
vanna_ks naist vas´kost!
Ütlet iks imme immisest,
vanna naist vas´kost,
ülä nakas sys ime ikma,
kasa_ks maama kahitsamma:
"Mullõ sai_ks süäme süüjä,
sai_ks mullõ meele murdja!"
Ime_ks-keist helläkeist,
maamakõist, mar´akõist -
eka tä_ks olõ-i kurja suku,
olõ-i tä verd vihasat,
sinno naka-i jaolda jätmä,
osalda unõhtamma.
Mõista_ks ollaq, mõistaq elläq,
mõista_ks sa koto kullõlda,
mõista_ks sa pereht pelädä!
Neio kuulõq sa_ks ime helläkene,
neio_ks sa maama, mar´akõnõ,
künnü_ks ma sinolt küsümä:
oppaq sa_ks uma neiokõnõ,
karistõllõq kabokõnõ!
Kui olli tä_ks kotoh, kullakõnõ,
majah, meelimar´akõnõ,
kotoh sa_ks opsiq umma usku,
kotoh sa_ks murriq umma muudo.
Nu sai_ks tä, mari, muialõ,
tammõ_ks-tõhva tõistõ tallo,
käseq no_ks oppiq mi usku,
käseq sa_ks murdaq mi muudo!
Kui_ks tä opis mi usku,
kui_ks tä murd mi muudo,
sys saa täst iks tark talonaane,
sys saa tä_ks pia pernaasest,
ruttu_ks ruvvakiitjäst,
suurõ_ks no soola maitsjast,
vii_ks no patta pandjast,
saa_ks tä sao saajast!
Kuulõ_ks sa, ime helläkene,
neio_ks sa maama, mar´akõnõ,
oppaq sa_ks uma tsõdsõkõnõ,
noomi_ks sa nuur neiokõnõ!
Kuulõq jäl iks, verrev velenaane,
tsõõri_ks-sarna saadav:
ülä_ks imme helläkeist,
kasa_ks maamat, mar´akõist -
um iks tä vanhut elänü,
um iks tüüd orjunnu!
Näge_ks tä sao saavat,
tuud iks pilve tundvat,
haard iks sys vana haigõst,
tõmbas iks vana tõbitsõst,
lätt iks tä ohkih olilõ,
päädä_ks põtõh pähütselle -
velenaane_ks, sa linnukõnõ,
kuulõq sa_ks, nopõ noorigõkõnõ -
haaraq sa_ks säädäq ime sängü,
haaraq sa_ks pandaq ime patja,
ime_ks kotti kohendõllaq!
Ime_ks-keist helläkeist,
maamakõist, mar´akõist -
ohk´ iks tä univuudil,
põdõ_ks no pääd pad´a pääl -
kuulõ_ks sa, verrev velenaane:
tulõ_ks sa ülest hummogu,
varra_ks sa inne valgõt,
uutku-i_ks ülesajajat,
kulla_ks sa üleskutsjat!
Esi astuq sa_ks üles aiksahe,
esi sa_ks varra ülest valaq,
lindaq sa_ks lehmi nüssmä,
kaalu_ks no kar´ust ravitsõmma,
saa_ks sa vällä saatma!
Kar´a_ks kui mõtsa kaalutat,
ajat iks kirä kesä pääle,
ajat iks Must´o mulla pääle,
esi tulõt iks kodo kulla pääle,
majja_ks, meelimar´akõnõ,
ärä_ks sys veerät vii perrä,
kulda- läät iks -kao kottallõ.
Tult iks kodo, kullakõnõ,
majja, meelimar´akõnõ,
pant iks sa paa tulõ pääle,
panõ_ks sa vett veeretasa!
Mineq sys iks hillä ime mano,
hillä_ks ülä ime mano,
tassa_ks kasa taadõ mano,
ütle_ks sa ülä imele,
kasa maamalõ manidsõq:
"Tulõq sa_ks patta pandma,
tulõq sa_ks sako saama,
tulõq sa_ks väke vään´mä!"
Ime_ks-keist helläkeist,
ülä_ks imme helläkeist,
kasa_ks maamat, mar´akõist -:
"Saa-i_ks must sao saajat,
saa_ks must ei patta pandijat,
saa_ks ei väe väänijät!
Võta_ks võti asõmõ veerest,
pardsi pad´a veere alt,
astu_ks esi aida mano,
keeräq sa_ks esi kelderehe,
aidast mine_ks sako saama,
keldrest iks väke vään´mä!"
Ime_ks-keist helläkeist -
olli_ks tä vana ni väsünü,
olli_ks tä raasa ramõhunnu.
Anna_ks no tenno jumalallõ:
sai_ks pia pernaasest,
ruttu_ks ruvva kiitjäst,
suurõ_ks soola maitsjast!
Vele_ks-naist noorõkõist,
ime_ks-lasta helläkeist!
Neio_ks ime helläkene,
neio_ks sa maama, mar´akõnõ,
või siih iks elläq, või ollaq:
saa-i täl ikäv elämine,
kammõlik kasuminõ!
Saa_ks kui ikäv elämine,
kammõlik kasuminõ -
um iks illos´ uibo-aid,
um iks verrev vislapuu-aid -
uibo- läät iks -aida umblõmma,
peen´keisi pilutamma,
udsu- nakat iks -rõivit umblõmma,
kinn´o_ks rõivit kirotamma.
Olgo_ks uhkõ ummõlustüü,
olgo_ks kinä kirotustüü,
olgo_ks näküs´ näputüü!
Udsu- võit iks -rõivit ummõldaq,
kinn´o_ks rõivit kirotaq.
Vele_ks-sa-naane helläkene,
tenno ma_ks anna jumalallõ,
au_ks maalõ Marijallõ:
sullõ sai_ks no hüä ülä,
hüä_ks ülä, kallis kasa!

SL 1725.
H I 8, 433 (50) < Miikse k. - J. Sandra < Miikse Ogask (1896).

Söögeq, languq, joogõq, languq,
olgu-i, languq, leinalisõq!
Tuud murõht murõhtagu-i,
tuud pelgü peläku-i,
et meil võisi võlgu võet,
piim küsüt külänaisist!
Olõ-i meil võisi Võrolt tuudu,
tuud piim Pihkõvasta -
Võrolt tuudiq võiulivvaq,
Pihkõvast piimälivvaq.
Oh imme helläkeist,
maamat, meelimar´akõist -
ommaq täl iks piimäpeoq,
piimäpeoq, sõirasõrmõq!
Imekene helläkene
varra ai kar´a kesäle,
inne muid mulla pääle:
inne päivä saa illos´ piim,
varra saa võisi vahanõ.
Oh mi imme helläkeist,
oh taad tarka tuvikõista -
ime_ks tundsõ tuu haina,
tuu lilli liigutõllaq,
minka arriq anomita,
minka länikit lähätäq,
kui saa päältä pall´o päälist,
ala jääs arvusi.
Langukõsõq, linnukõsõq,
madalikuq mar´akõsõq,
peläku-i_ks süvvehnänni,
süvvehnänni, juvvõhnanni:
olõ-i meil väikuq lihalivvaq,
olõ-i piinüq piimäkuhjaq!
Kui_ks lõpõs lõigat liha,
kui puu'us poodõt liha,
liha-panõ-livva suurõmba,
piimäkuh´a korgõpa:
ommaq meil suluh suurõq tsiaq,
kinni kiriväq orikuq,
põhutäüs põrssit,
timaha[a]vatsit till´okõisi.
Langukõsõq, linnukõsõq,
söögeq seeni sedä süüki,
joogõq seeni sedä juuki,
meeni tõõsõq tetänesse,
meeni vastsõq valmistõdas!
Ommaq meil meheq mõtsakoiraq,
naaseq nurmõ nuiusõq,
poisiq ommaq pantuq po[o]voris,
meheq kokõssa kor´atuq -
anna püssil püvvetüisi,
anna tabol tapõtuisi!
Langukõsõq, linnukõsõq,
peläku-i_ks süvvehnänni,
süvvehnänni, juvvõhnanni:
naksiq sajaq saamahe,
joogiq juundõ minemähe,
ku_ks vana viina vei,
kinge kihlasõrmusõ,
ese sis tapp´ tarvohärä,
võtt´ maalõ Võnno härä -
vinäld saa perre peo pitäq,
vinäld rahva ravida,
vinäld külmä talvõ tarbis,
vinäld viil suurõ suvõ süvväq!
Langukõsõq, linnukõsõq,
madalikuq mar´akõsõq,
istkõ_ks maalõ, ilmarikkaq,
istkõq pinki, perädü rikkaq!
Peläku-i pinki istuh,
mi tuulõ toetõh:
olõ-i meil pingiq pinnadsõq,
olõ-i lavvaq lossikadsõq,
kisu-i langu kitasnikust,
haara-i langu hammist!
Hot´ meil olõ-i turu-tuulõ,
tuudu pinke Pihkõvast,
vell´ol om hüä hüülitüü,
vell´ol kinä kirvõtüü -
turu-tooliq meil moro pääl,
Pihkva pingiq paja all.
Langukõsõq, linnukõsõq,
kui ti saadõq süünüs,
kui saadõq juunus,
minkeq sis tsõõrilõ morolõ,
minkeq vaha-va(a)nijalõ,
istkõq turu-tuulõ pääle,
istkõq Pihkva pinke pääle,
sääl ti hikõ helikeq,
sääl lämmi lähätägeq!
Neiu imä helläkene,
mar´akõsõ maamakõnõ,
sult ma_ks küünü küsümähe,
sult nõsõ nõudõmahe:
milles sa siiä kavva tulliq,
üli-vindsõlt veeräsiq?
Sinno_ks ilma ikõtõli,
sinno pall´o pahandõdi.
Neiu ime helläkene,
ärä_ks ikkuq ilma juttu,
muu rahva murõhtuisi!
Miä saa abi ilma ikust,
muu rahva murõhtusõst?
Olõ_ks rõõmsa, neiu ime:
tütär saa hüvvä rahvahe,
pehmehe perrehe!
Kuu kuulõ-i kurja sõnna,
ajastaja halva sõnna -
kuremb om sõna: kullakõnõ,
halvõmb sõna: hanikõnõ,
pahemb sõna: pardsikõnõ;
ime nakas iks tütres kutsma,
kaema umas kanasõs.
Neiu ime helläkene,
mar´akõsõ maamakõnõ,
saa sul väü väega hüä,
tütremiis tüüline!
Olõ-i tä_ks kurja suku,
kurja suku, halva jako,
olõ-i tä verd vihasat -
om verd ve[e]selät,
om usku usinat,
ärä tä om tarka suku,
tarka suku, tarka jako!
Saanu-s kostki säänest meestä,
pall´o maada säänest paika:
tarõ takah tatimõtsaq,
sendse peräh seenemõtsaq -
kui tahat, läät tatõlõ,
kui sal[l]it, läät seendele!
Väidse sis kulladsõ kulutat,
hõõrut pää hõbõhõtsõ
lak´u tattõ tahotõh,
siini purust puhastõh.
Seeneq massi_ks silgikala,
tatiq massiq tarvohärä.
Neiu ime helläkene,
s´oo ma kõrralda kõnõla,
juttu aja ilma as´anda -
ega naaq taha-i tatiruuga,
süü-i seenekrupenat!
Oh mi esse helläkeist,
kallikõist, kavalakõist -
oll´ täl raha, läts randa,
oll´ kassa, tõi kallu:
olliq täl tingäq tiiussih,
rahamargaq matussih!
Väidse sis kulladsõ kuludi,
hõõri pää hõbõhõtsõ
suuri särgi soomitõh,
latikit laapih.
Neiu ime helläkene,
mar´akõsõ maamakõnõ,
tütär sai mailõ ilosilõ,
kar´amailõ kaunilõ:
pääl om iks teräne nurm,
all lainõtas kalanõ järv!
Leevämailõ sai lebüsile,
kar´amailõ kullatsilõ -
siih iks kasusõq sändseq rüäq,
keerüseq sändseq kesväpääq:
om iks padi kui pajju,
om pikkä kui pilliruugu,
tsia nyna sisse mahu-i,
kana vassar vaihhõlõ!
Velekene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene -
kui tulõ süvä sügüsekene,
rühk´ kätte rikas aig,
vell´o nakas vilja vidämä,
kaaru kodo kallutama,
ratas sis rummini rogisi,
regi kiids´ kõdarini
vell´o viljä vitehnänni,
kaaru kodo kallutõh -
säält sai_ks sada mõõtu,
tull´ kokko tuhat mõõtu!
Tunnõ-i naaq tühjä keväjät,
haniq, halva ajastaiga -
muil oll´ kevväi, näil süküs.
Tull´ kinä keväjäkene,
anniq sis võlgu vaesilõ,
anniq võlgu armõtuilõ,
anniq küllä külbüterri,
anniq tallo taariterri.
Tull´ kätte pühäpäiv,
kaldu kallis aokõnõ,
vell´o läts aidast andõmahe,
salvõst vällä saadõmahe -
kakk´ sis hammõ linadsõ,
kakk´ kaadsaq kanepitsõq
aidast vällä andõhnah,
salvõst vällä saadõhnah.
Velekene noorõkõnõ,
ilma-virka, paha-tarka:
tull´ tä üles hummongulta,
inne varra valgõ'õta.
Mi veli om tüüline,
tüüline, hoolõlinõ:
läts nurmõ kündemähe,
armas, atra kandõmahe,
künni tä ii inne muida,
varra põllu valmistõli.
Velekeistä noorõkõista,
ilmadu tulist, terävätä -
ega tä vahi-s varõssita,
ega kae-s kaarnita,
lüü-s lõõhkusi lõokõstõga -
kai tä ette ii pääle,
vahte ette vao pääle,
heit´ silmi huu pääle,
adra pidi tä käeh arvusi,
läts´ muld muudsahe,
läts´ virges viit pite.
Olõ-s täl suuh suuri sõpru,
arol jutuajajit,
vell´o käve vilisteh mõtsah,
varikuh valistõh.
Vell´ol olliq hüäq hobõsõq,
olliq kalliq kaarasüüjäq.
Lasi kui varsa vallalõ,
varss tulli kodo vallatõllõh,
illos´ hopõn ilotõllõh,
esi takah tandsu lüvveh.
Velekeistä noorõkõista -
läts tä pia Petserihe,
sai ruttu Rootsi liina,
tulõ-s säält kodo kulatskilda,
saa-s kodo saiulda.
Ega pooda-s inne perrele,
ega latsilõ laota-s,
ega kaku-s kar´ussilõ -
vell´o oll´ helde hingega,
pääs´o pehme süämega -
inne and´ iks imele,
inne and´ esele,
peräst puut´ perrele,
peräst laot´ latsilõ,
peräst kakk´ kar´ussilõ!
Ega tä osast unõhta-s,
ega jaost ilma jätä-s!
Oh veljä noorõkõista,
imelasta helläkeistä!
Mi veli_ks virka jako,
virka jako, hüvvä suku:
olõ-s tä kuri kar´ussilõ,
vihhas´ vitsavõtijilõ,
oll´ tä latus latsilõ,
oll´ kallis kar´ussilõ,
oll´ hüä öüdsi man,
oll´ kaunis kar´a man.
Tulõ-s täl tüllü tühä pääl,
jahti väiko jao pääl -
kõigõ kur´a pand´ kundsa ala,
tallas´ jalatalla ala,
naka-s tä kurja kuulutama,
naka-s kalgõ kaibama,
naka-s mõrro mälehtämä,
halva miiltä hoidõmahe:
lask´ tä süü süämestä,
meelest meelehaigusõ.
Velekene noorõkõnõ,
ilosamb muist inemisist,
kinämb muist kitetüsist:
vell´o hiussilõ ilosamb,
vell´o verd valusat -
illos´ ime, illos´ ese,
valusaq vanõmbaq mõlõmbaq.
Määnest verdä mino vell´o,
määnest hiusta imelatsi?
Ütte helk´väq hiussilõ,
ütte paistvaq palgõlõ -
üte-saiq-hüäq naaq mõlõmbaq,
üte-kalliq katõkeske,
üte-armaq arvusi:
ütte naaq süümä sünnüseq,
ütte mahusõq magama,
üteh kiirväq kerikohe,
üteh astvaq alõvõhe.
Läbi oll´ turu tulõminõ,
läbi liina liikuminõ,
üle uulitsa astminõ -
herräq sääl saisiq uulitsal,
provvaq poodi lavva iih,
herräq olliq hiust ilosat,
provvaq puhta palgõga -
oh mi veljä noorõkõista,
imelast ilosata,
velenaista, noorikuta,
vell´o kaasat kallikõista -
ütte naaq helksiq hiussilõ,
ütte paistiq palgõlõ
niigu uhkõq liinaherräq,
niigu punadsõq poodiprovvaq!
Vell´o om meil kui mere ruugu,
mere ruugu, Rootsi lilli;
naane sai tälle kui kullerkuppu,
kullerkuppu, kallis lilli.
kelle sai meessi mesine,
sai kaasa saianõ.
V. 58 vana on kahevaheline sõna; käsikiri on arusaamata.