17. Peigmeest kiidetakse.(Peigmehe kaasikud laulavad.)

SL 1727.
H II 4, 41 (12) < Laossina (Liiva) k. - Jak. Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!
Om iks meil vell´o üle veere,
kosilanõ üle kolga,
üle om meil nulga noorimeesi!
Veidü meil otsiq säänest veljä,
pall´o maada meil parembat:
velel om iks taa kodo korgõ,
ommaq täl majaq margodsõq.
Velel om kodo kuuta süldä,
ommaq täl riheq rinnatsolla,
vanaq ommaq tarõq vastatsolla,
ommaq täl tarõq truubiga,
om täl kodo korssnaga.
Mi om iks taa vell´o hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline,
mi om iks meesi meisterikku,
mi om poissi plootnikka!
Pakõ-i meil vell´o palgi mant,
hirmu-i meil vell´o hirre mant,
vell´o om meil kodask´ koa pääl,
haugas tarõ har´a pääl -
vell´o meil taitsõ tarrõ tetäq,
aita mõistsõ morolõ alostaq.
Inäp tä_ks künni peräh muid,
peräh muida, inne muida.
Miä tä künni inne muida,
tuu künd´ tä uma kübärä pääle;
miä tä künni peräh muida,
tsõdsõ sai tuust tsõõri sõlõ pääle,
näio kääni kyõ kängi pääle.
Mi om taa vell´o hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline:
velel om meil paloh pall´o rüki,
soie takah suurõq nurmõq.
Velenainõ, linnukõnõ,
kurõmari, kullakõnõ,
kui mõistsõt tullaq, sys mõistaq elläq,
sedä mõista_ks sa koto kullõlda,
sedä mõistaq pereht pelädä!
Toogu-i sa kurja mi kodo,
vannõt mi vanõmbilõ!
Olõ-i joht vihhas´ mi vell´o,
kalgi olõ-i mi imekana:
kui tull´ tä mäest kündmäst,
arost tä atra kandmast,
vell´o käü-s meil kärkih tarõh,
sõrmi- käü-s tä -murrõldõh morol,
mi olli kyõ vell´o oigõhe,
kyõ kaldu tä kaunihe.
Velenainõ, linnukõnõ,
kurõmari, kullakõnõ,
kui läät sa pallo põim'mahe,
suuhu suurilõ nurmilõ,
sys olguq sul valgõq vadsakotiq,
linikitsõq leeväkotiq!
Vell´o pidä meil rüki Pihkvani,
muud om täl vilja Moskõvani,
Talinani taterikka -
olgu_ks sul kundsaq kodo tullaq,
olguq seereq sinnä minnäq!
Inne_ks sa ei usuq mino juttu,
võta-i tyõs tõõsõ juttu -
lasõ_ks sa saat, sys näedeq,
ku sa kallut, sys kaedõq!
Kui_ks taa tulõ sügüsekene,
tasa nakas talvi tulõma,
tuha saasõ täl vakka turgu viiäq,
sada vakka salvõ pandaq,
viis saasõ täl aita vilja täüs:
ütsi saasõ rüki rästäni,
tõnõ saasõ kaaro katusõni,
kolmas täl kesvi kelbäni.
Velenainõ, linnukõnõ,
kurõmari, kullakõnõ,
tuud iks sa pelgü peläkuq:
ega sul tündsi-i tühi kõttu,
nõrgu-i nõrgaq vüü-alodsõq,
ega_ks siin tunnõ-i keväjät,
ega siin näe-i näläaigu!
Oo mi noorta vell´otani,
kallist imekanakõist!
Lää-i tä võlgo võtmahe,
lää-i küläst küsümähe,
aja-i tä kokko aganit,
panõ-s salvõ samblit.
Kogo-s meil vell´o kostrit,
panõ-i tä sisse sinilille -
sada om täl kõrda sar´aduq,
tuha täl kõrda tuulõtõtuq,
viis täl kõrda visaduq.
Velenainõ, linnukõnõ,
kurõmari, kullakõnõ,
võidõq elläq, võidõq ollaq!
Olõt sa jumala pallõlnu,
olõt Marija maninu,
olõ-i sa maanu kerigo-aigo,
kellä aigu kirotanu,
kyõ olõt sa käunu kerikohe,
kyõ olõt astnu alõvullõ -
olõt iks jumala pallõlnu,
olõt Marija maninu!
Käu-s meil vell´o kümmend küllä,
saa-s saalõ talolõ,
süü-s tä kümmend külä leibä,
juu-s tä saa talo taari -
kedä_ks tundsõ, tuu tulli,
kedä sallõ, tuu saie.
Velel oll´ meil tuha tulõjat,
velel oll´ meil sada saldijat.
Velekeistä noorõkõista,
noorõkõista, nõrgakõista -
kui_ks tä tougas´ turu pääle,
vell´o kui astõ alõvullõ,
mano tälle tulliq turu näioq,
mano liidiq liina linnukõsõq.
Kyõ ängsi_ks sõrmõst sõrmussit,
üle kundi kullatsit.
Tunnõ-s meil vell´o turu näiot,
taha-s tä liina linnukõist.
Vell´o meil lasi meelestäni,
oma meele poolõstani:
"Liina om naane luudu laiska,
luudu laiska, harinu laiska!"
Toda_ks küll sallõ mi vell´o,
kannahtõlli imekana:
vell´o kaie kyõ põllu põim'misõst,
kaie niidü riibmisest,
kiä_ks taa rutust rukka panni,
kiä_ks taa krutast kuh´a lõie.
Velenainõ, linnukõnõ,
kurõmari, kullakõnõ,
olõq sa kerge jalalõ,
olõq sa virgõ unõlõ!
Kui tulõ_ks taa sügüsekene,
astus armas aokõnõ,
velel ummaq meil suurõq seenidseq,
sinnä panõq sa pad´aq la(a)dõmõq!
Pesku-i riiht peläteh,
kanku-i sa olgi ohkih,
rinnah olõq sa riiht pesseh,
otsah saisaq olgi kandõh,
nõstaq sa kuut´ korgõhe,
maaha saadaq sagõhõhe!
Velenainõ, linnukõnõ,
kurõmari, kullakõnõ,
kui tulõt üles hummogul,
varra inne valgõhõt -
velel um meil summa sulasit,
pall´o um täl palgavõtjit -
haara_ks sa sukiq sulastõ päid,
kyõ laabiq sa_ks kar´alastõ päid,
sys sullõ_ks sulasõq sigiseq,
palgalisõq panõhtusõq!
Kui tulõ sul iks hummogukõnõ,
nõsõs pääs´o pääväkene,
olgu sul teede tinalivvaq,
olgu sul taadõ taldrekuq!
Sisse meele singeq sinisärgiq,
kõnnõq kõlladsõq kas'kaq -
tuu_ks sa ojast oigõ vesi,
lämmi vesi lättest
suurdõ säkso suud mõskõq,
päälikide pää sukiq!
Sys iks sa hüäst üldänet,
sys sa ausast arvatat.
Kui tulõt sa üles hummogul,
varra inne valgõhõt,
sys mõsõq sa pada, uhaq pada,
kannaq vesi katlahe!
Mingu-i sa patta pandmahe,
sako sisse saatmahe -
mineq sa hillä ime mano,
mineq tassa taadõ mano,
hillä sa imele kõnõlõq,
tassa maamalõ manidsõq:
"Keeräq sa, ime, kiitmähe,
mineq patta pandmahe,
sako mineq sa sisse saatmahe!"
Kui tulõ sul iks õdagukõnõ,
kui häldü hämäräkene,
sys sääd´ku-i sa üläle asõta,
kaegu-i kasalõ katind -
sää_ks asõ sa imele,
kaeq kati kandjallõ!
Ime kuts iks kyõ kulla tütrest,
hõigas´ hõpõsõrmusõst.

SL 1728.
H, Setu 1874-1877, nr. 78 < Järvepää k. - Joh. Hurt < Ul´ka, noor neiu (1877).

Kuulkõq, valgõq vakanaiseq,
kirstu-imändäq ilosaq!
Ti kitkeq umma tsõtsõ,
mi kitä umma veljä!
Mi vell´o üle valla,
kosilanõ üle kolga:
om tä illos´ üle ilma,
om tä vallus´ üle valla.
Veretiq küll Vinne lepäq,
punõtiq küll Poola pähnäq,
mi vell´o verevämb,
mi poissi punatsõp!
Mi vell´ol herrä hiuss,
herrä hiuss, papi palõh.
Selle velel herrä hiuss,
herrä hiuss, papi palõh:
om täl ese ilmarikas,
om poolõst Poola herr.
Vell´o om koolih opatu,
om kirja kirotõt -
saat tä kirä Kiijovahe,
saat tä paprõ Poolamaalõ,
and tä kuuldaq kuningilõ,
tiidäq ilma esändile!
Mi vell´o üle veere,
kosilanõ üle kolga -
kodo mass täl kur´a liina,
maja madala mõisa:
tarõ hirreq täl helmitseq,
tarõ palgiq papõritsõq,
tarõ sainaq samõtitsõq,
sisse tuuduq turutooliq,
turutooliq, Pihkva pingiq.
Kuulkõq, valgõq vakanaiseq,
ilosaq kirstu-imändäq!
Ega mi petäq, ega võlsiq,
ega mi as´anda kõnõlõq -
s´oo om õigõ, miä ütli,
kyik kõrrah, miä kõnõli!
Mi om ese ilmarikas,
om poolõst Poola herr:
kats täl lauta karja täüs,
viis täl lauta vilja täüs!
Om täl viis vilänurmõ,
om neli nisunurmõ,
tegi tä rüki Riiani,
taterikka Tartoni,
muud viljä Moskõvani.
Kui tulõ süvä sügüse,
astus talvõ-aokõnõ,
ratas sys rummust rogisi,
regi kiidse kõdarist
viljä kodo vitenäni,
kaara kodo kandõnani.
Kuulõq, verrev velenaane,
tsõõrisarna saadava!
Sullõ sai kotus üle kolga,
sai asõ üle veere,
sullõ saie korgõ kodo,
saie illos´ elämine:
alta joosi Aalu tii,
rihe takast Riia tii,
sisse sõitvaq sinisärgiq,
kõnnõq kõllatsõq kasukaq.
Olgu sul valgõq vajarätiq,
kir´olisõq kibodarätiq,
olgu sul taiuh taldrekuq,
olgu tiidäq tinalivvaq -
sys so hüäs kutsutas,
ausas arvatas!
Kui tulõt üles hommongul,
varra inne-valgõ'õl,
käugu-i kärkih tarõh,
pangu-i ust paukuh!
Käuq tassa tarrõ pite,
panõq tassa tarõ ussõq,
teku-i ussõ uigahust,
pajalavva paugahust -
siseh herräq hingäseq,
magasõq maja-esändäq,
ärä herri heidütäguq,
ajagu-i üles asõmõlt!

SL 1729.
H, Setu 1884, 528 (20) < Lasarevo k. - Jak. Hurt < Melähnüvä Hedo (1884).

Ti_ks kitkeq umma tsõtsõ,
mi kitä umma veljä -
no om vel´o kittämine!
Ega tä inne naist es naidaq,
kui_ks vell´o kesväq kitiq,
kasviq odraq otsõlisõq,
kaaraq katõkandilisõq,
kasviq kesväq keerolisõq -
sys nakas´ naista naitmahe,
ubasuuda ostmahe.
Tegi tä tarõ, tegi talli,
tegi aida morolõ,
tegi tä rihe rinnotsõlla,
kõõlgusõ kõrvutsõlla,
vana rihe vastatsõlla,
puuriida rinnotsõlla.
Pakõ-s mi vel´o palgi mant,
heidü-s mi vel´o hirre mant,
taganõ-s tala mant -
Must´o_ks hiitü hirre mant,
tagasi tala mant,
pagõsi palgi mant.
Mi_ks vel´o hoolõlinõ,
mi_ks vel´o meeleline:
haari_ks tä kündä peräh muid,
haari_ks tä kündä iih muid,
olli_ks tä kodask´ kua pääl.
haugas tarõ har´a pääl.
Miä_ks tä künni iih muid,
tuu_ks tä sai saabastõ pääle;
miä_ks künni peräh muid,
tuu_ks kääni kängi pääle;
miä_ks künni muidõ ütih,
tuu sai perre peost,
miä_ks künni muidõ ütih,
tuu sai rahva ravis.
Oo_ks mi noorta vell´o!
Kui tä_ks kõnne, kõrki poissi,
üle oll´ tä_ks nulga nuurmiis,
üle oll´ tä_ks kolga kosilanõ.
Kui saa täl naane naidõtus,
ehk pidä tä pihada hamõht,
ehk kand tä kaalada-otsõda,
jala-pidä-rätte jakatuisi?

SL 1730.
H, Setu 1903, 458 (30) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Langukõnõ_ks linnukõnõ,
vagivahtsõq umadsõq,
tuud iks ti pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i:
kur´a saat vele kottallõ,
kalõ vele kaalalõ!
Hüä_ks um mi veli,
kallis um imekana,
olõ-i hot´ illos´ hiusõllõ,
olõ-i paras palgõllõ -
must um miis, meeli hüä,
ilodu - ilmahüä!
Velenainõ_ks, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
ihaku-i_ks ilosit,
vaiõlgu-i valusit!
Illos´ um naisõ ikõtaja,
vereväl um vitso pall´o.
Teile_ks ma ütle ni kynõlõ,
mari, teele manitsõllõ:
vel´o olõ-i hot´ hiust ilosat,
olõ-i verd valusat,
mõist iks tä elläq ilosahe,
mõist kassuq kallihe!
Vele_ks-keist noorõkõist,
imelast helläkeist!
Mille_ks meil veli musta verd,
um tinnõ palgõga?
Kui_ks olli veli väikene,
imekana kasinakõnõ,
ime oll´ üli-kyik-ütsindä,
kandja katõla käelä,
läpe-s sagõhõhe sannutõlla,
kyõ_ks veerdäq viha ala.
Olli_ks esel pikäq põlluq,
olli_ks velel lajaq väläq,
soie takah suurõq nurmõ,
laandõ takah lajaq väläq -
ime_ks läts põldu põim'ma,
läts vällä väänimä,
võtt´ iks tä üteh virvekese,
kanni üteh kanasõ,
sinnä läts varra hummogu,
kodo tull´ ilda õdagu.
Ülä_ks imme helläkeist,
kasa maamat, mar´akõist -
koh löüsi_ks vii, sääl vihe,
koh löüsi lumbi, sääl lopudi.
Tulli_ks tuul jumalist,
matal´ tuul Marijist,
vesi vei vele vere,
puhe palgõ punadsõ -
selle_ks meil veli musta verd,
selle tinnõ palgõga.
Velenainõ_ks, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
toda sa_ks ikku-i, murõhtagu-i!
Meil um iks no veli üle veere,
kosilanõ üle kolga.
Kui_ks vell´o liina lätt,
lätt tunnist turu pääle,
tulõ-i tä kodo joovahunnu,
saa-i kodo viina-saanu -
kodo_ks tä tulõ kullalinõ,
turust tulõ tuhannõlinõ.
Ku_ks mi vell´o liina lätt,
vell´ot iks tundsõq tuhannõlisõq,
kavatsõlliq kaubameheq:
vell´ol oll´ viis vinne kiilt,
oll´ säidse säksa kiilt.
Teele_ks ütle ni kynõlõ,
mari, teele manitsõllõ:
elägeq ti_ks ilosahe,
kasugõq kaunihe!
Üte-olõt-hüäq ti mõlõmbaq,
üte-kalliq katõkese -
sündke_ks ti ütte süümä,
mari, ütte magama,
litskõq ti_ks üte livva mano,
kipakõq üte kiku mano,
söögeq ti_ks muna poolildõ,
kanamuna katõkese!
Üteq olt [pikäq] pingi pääl,
üte-laiuq lavva takah -
sündkeq ti_ks hüäste elämä,
kallihe kasuma!
Sys saa-i kolgalõ kynõldaq,
saa-i veerele veerätäq.

SL 1731.
H I 6, 380 (17) < Setumaa - J. Sandra (1894).

Kitä-i ma_ks vele illo,
kitä-i pardsikõsõ palõt -
kitä ma_ks uma usku,
virvekene, vele viit:
mul om veli vihalda,
pardsi palõ pahalda,
söämekene ilma süüldä!