19. Mõrsjat kiidetakse. (Vakanaised laulavad).

SL 1733.
H, Setu 1903, 147 (72) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Oh iks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi_ks meelimar´akõist!
Pelgä-i_ks tsõtsõ kitteh,
kitteh iks, kiusatõh,
pelgä-i_ks armast austõh -
meil iks tsõdsõ kitetäv,
armas iks au-antav!
Omma_ks kats kitetäväq,
mõlõpa_ks au-antavaq,
ti_ks kitkeq umma velje,
mi_ks kitä umma tsõtsõ.
Olõ-i_ks meil pelgü pikä man,
tulõ-i_ks kurja korgõ man.
Mi tsõdsõ_ks pilve piu,
putus iks pää pilvile,
kulla_ks pää korgõhe,
mi_ks tsõdsõ kuusõ korgõ.
Om iks pikk pilliruugu,
om iks sirgõ mereruugu,
tsõdsõ om iks pikep pilliruust,
om iks sirgõp mereruust!
Oh iks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi_ks meelimar´akõist!
Sinno_ks mi haari vajja halusahe,
tundsõ_ks mi vajja tulusahe!
Kui tulli_ks mi üles hummogul,
varra_ks inne valgõ'õt,
ime_ks haard´ vajja halusahe,
tundsõ_ks tä vajja tulusahe
virka_ks nu vii-tuujat,
kallist iks karjaravitsõjat,
linnu_ks nu lehmänüssijät.
Kyik iks umadsõq otsõq,
kaiõ_ks kyik kallis hõim,
kohe om iks jäänüq neiokõnõ,
kaonuq kabokõnõ.
Om iks varas varastannuq,
kuri_ks miis kotost viinüq?
S´oo_ks mi kõrralda kynõli,
jutu_ks mi asjada ai -
eka_ks varas varasta-s,
vii-s kotost kuri miis -
tull´ iks kolgast kosilanõ,
tulli_ks nulgast nuurmiis,
tõi_ks verevä viina,
tõi_ks ubina-ollõ,
tekk´ iks olu umatsõst,
viin iks arvas´ armast,
ärä_ks pett´ mi ime,
mi_ks kandja kavatsõlli.
Ime tull´ iks üles hummogult,
ikke_ks tä maah hingetüh,
kulla_ks maah koolussih:
kohe_ks jäi mu tütär tüümiis,
kabo jäi_ks kangakutaj,
lõpõndiku lõksutaja?
Ime_ks-keist helläkeist,
maama_ks-kõist mar´akõist!
Kui_ks kapo kasvatõlli,
virvet üles vinnütelli,
lasõ-s tä_ks oppiq unitsõst,
lasõ-s tä_ks laisast haridaq.
Oh iks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi_ks meelimar´akõist -
neio_ks oll´ virka suku,
olli_ks tä usku oigõ'õt,
olli_ks tä viit vesselät.
Kui olli_ks tä kotoh, kullakõnõ,
majah olli mar´akõnõ,
kotoh iks tä oll´ tüüline,
tüü_ks-line, hoolõlinõ,
pidi_ks tä huult hummogul,
tõist iks tä varra valgõ'õl.
Oh iks mi tsõõri tsõdsõkõist -
kotoh olli_ks tä kar´a kasvataja,
kotoh olli_ks tä härä häälitsejä,
elä_ks-jide ilestäjä.
Haari_ks tä karja kasvataq,
ilestä_ks tä haard´ eläjit,
haari_ks tä härgi häälidäq,
vas´kit iks üle validaq.
Neio_ks esse helläkeist,
neio tätät, tähekeist,
kats olli_ks täl lauta karja täüs,
kolm olli_ks täl lauta Kullõsit -
kor´as´ iks tä leheq kuu valul,
anni_ks tä ette ao valul!
Oh iks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi_ks meelimar´akõist!
Olli_ks tä kullus´ umah kotoh,
ausa_ks ese aida man:
olli_ks aidah neio asõ,
pähüts-padi päälikoh,
sinnä saa-s iks kar´usõq kakma,
saa-s iks sulasõq surk´ma!
S´oo_ks ma ütle ni kynõlõ:
võta-s tä_ks hõlma vyyrit,
käänä-s tä_ks suud sulastõ poolõ.
Oh iks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi_ks meelimar´akõist!
Ärä_ks ma kae meelestäni,
kae_ks mi meele poolõstani:
olt iks sa jumala pallõlnu,
olt iks sa Marija maninu,
olt iks sa käunuq kerikohe,
olt iks sa astnuq alõvahe,
olõ-i_ks maanuq pühäpäivä,
keriko aigu kirotannuq,
olõ-i sa kuustõ kummardannuq,
risti_ks pillnuq pedäjähe,
olt iks sa kiirnüq kerikohe,
olt iks sa astnuq alõvahe,
olt iks sa jumala pallõlnu,
olt iks Marija maninu -
selle sai_ks sullõ hüä ülä,
hüä_ks ülä, kallis kasa.
Sedä võit iks koto kullõlda,
sedä võit iks pereht pelädä,
varida vanõbit,
kattõ_ks ülä kasvatajat,
kattõ_ks kasa vanõbat!
Kuulõ_ks sa, kulla sysar -
võit iks sa ollaq, võit elläq:
sai_ks sa kodo korgõhe,
elämiste ilosahe,
siih om iks korgõ kodo,
omma_ks siih kalliq katusõq!
Kuulõ_ks sa, kulla sysarõni,
sinno_ks mi painu pallõmma,
hiidä_ks mi hellile synolõ:
kui_ks tulõ puulpühä,
kaalus iks kallis aokõnõ,
saa_ks sannapääväkene -
puulpühä_ks annaq puhtaq rõivaq,
valgõ_ks rõivaq vaheldaq
esele iks, imele,
pääle_ks umalõ üläle,
kallilõ kasalõ!
Inne_ks sa sääq ese sängü,
ime_ks kotti kohendõllõq,
panõ_ks sa pääle ime padi -
pääle_ks sa sääq ülä sängü,
uma_ks sa kotti kohendõllõq,
pääle_ks sa panõq uma padi!
Saat iks sys sa hüä ülä imel,
saat iks illos´ ime meelest,
kallis iks ime kaekist.
Kuulõ_ks sa, kulla sysarõni,
mõista_ks, meelimar´akõnõ!

SL 1734.
H, Setu 1884, 94 (6) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Kuulõq sa_ks, hüä ülä ime,
kallis kaasa kasvataja!
To(o)da sa_ks pelgü peläku-i,
to(o)da murõht murõhtagu-i:
saa-i ime ikõtaja,
memme meele pahandaja,
saa_ks ime elätäja,
memme meele meelütäjä!
Oo_ks mi kull´a sõsarõni -
hüä oll´ tä_ks kotoh ellenäni,
kallis kotoh kasvuh:
oll´ iks tä susi suvõtööle,
olli tark talvõtööle,
susi oll´ tä suurõ nurmõ pääl,
põdõr pikä põllu pääl.
Muuq põimi_ks vihu, neio viisi,
muuq põimi_ks kuu, neio kolmi.
Olli_ks täl käeq käbeheq,
sõrmõq sõnakullõjaq.
Kui läts tä alla hainalõ,
kulla haina kuivama,
ärä_ks tä ruttu rukka panni,
kärehehe kämmäkuhe.
Olli_ks tä vali vaalu pääl,
olli kallis kaari pääl.
Oh iks mi kull´a sõsarõni,
oh meil meelimar´akõnõ!
Kui tä_ks kasvi kotohna,
kui tä vinnü velisih,
olli_ks tä upin umah kotoh,
tammõleht tarõ iih.
Ime_ks kutsi tüteres,
vel´o kutsi sõsarõs,
sõsar iks tsõõri sõrmusõs,
latsõ_ks kõik tsõdsõssõ tsõõridiq.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari teenes madalikku -
sai_ks muia mu sõsari,
tõistõ paika pardsikõnõ,
ehk mõista-i elläq imme pite,
tandsi-i ime tahtu pite,
saa_ks ehk nimi niidü pääl,
sõimunimi sõõru pääl?
Oh iks mi kull´a sõsarõni,
oh mi meelimar´akõnõ!
Kui tä_ks kasvi kotoh,
kui tä vinnü velisih,
ime_ks läts kohe kostima,
veeri aigu viitemä,
kyõ_ks jätt´ no võt´mõq neio kätte,
taba tasadsõ sõrmilõ.
Pelgä-s tä väke vähenevät,
pelgä-s kalla kahanõvat.
Hot´ tundsõ väke vähenevät,
tundsõ kalla kahanõvat,
ime_ks kaivas´ kassi pääle,
tegi jutu tiid´o pääle,
hot´ oll´ iks kabo tuu kassikõnõ,
olli hebo hiirekene.
Jummal tiid iks jumalakõnõ -
ülä_ks saa ime ümberille,
kaasa ime kaalalõ -
kas andas iks võt´mit neio kätte,
tapa tasadsõ sõrmilõ?
Ehk pandas iks taar tabaga,
pandas vesi võtimõga?
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari teenes madalik,
määne_ks saa elo ülä kotoh,
kasuminõ kaasa kotoh?
Ehk iks tuu tiid´o kur´a tege,
ehk kassi kah´o tege,
kabo_ks pääle kaivatas,
hebo pääle heidetäs.
Kuulõ_ks, mo kull´a sõsarõni,
mõistaq, meelimar´akõnõ:
võtku-i sa kurja kuulõvas,
pangu-i miilde meelepahha!
Kyõ olõ_ks sa hüä imele,
olõq kallis kandijallõ,
ülgu-i imme ilotuhe,
kodo-vanõmbat kur´astõ!
Mõistaq sa elläq, mõistaq ollaq,
mõista_ks sa elläq mõrsijah,
s´ooh targa[h]na talona!

SL 1735.
H, Setu 1903, 447 (27) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Langukõsõq linnukõsõq,
vagivahtsõq umadsõq,
naakõq kuuh kul´atamma,
virveq üteh veerätämmä!
Sündüq ütsile söögele,
leppüq üte leevä mano -
sündkeq ütte ilolõ,
laskõq ütte laulama!
Kui ti eelä sääl olliq,
olliq üle-eelädse,
ti kitiq umma veljä,
umma armast avvustiq.
Nii mi kitä umma tsõtsõ,
umma armast avvustõllõ.
Eka hooli-i kitteh,
umma armast avvustõh -
om neio kitetäv,
armas au-antav!
Oh meil neiot noorõkõist,
imelast helläkeist -
häbü otsõ hüä paiga,
au arma asõmõ!
Kui olli neiokõnõ,
üles kasvi kabokõnõ,
kui elli uma ese tarõh,
elli uma vele tarõh,
kui_ks tulli kinä kevväj,
kinä kevväj, suur suvi,
kui nakas´ kangast kudama,
pand´ piinü peelile,
kangast kua-s erä-kambrõh,
hoia-s erä-huunõh -
peeleq ai perä-paja ala,
ai ala aknidõ.
Koi kangast kui kodo kumas´,
heit´ langa, tarõ heläs´.
Pelgä-s kangas kadõhuist,
illos´ kangas imehüist.
Oll´ meil neio loonatarka,
mari maani mõistõlik:
suigu-s sua man,
nõrgu-s nitsete nõal!
Kui_ks tulli kinä kevväj,
neio nakas´ kangast kudama,
nakas´ viit vidämä -
neio esse helläkeist,
neio veljä vanõmbat,
kinnä veljä keskmäist -
panni ette hobõsõ,
lätsi liina, linnukõnõ,
veiväq turgu, tuvikõsõq,
säält tõiq kurstõ kumakit,
tõivaq määdso maagõlango.
Neio kudi sisse siidikiräq,
vaihhõllõ vanigokiräq,
otsa pääle ubakiräq.
Kutsu-s tä kolka kudama,
kutsu-s viirt vidämä,
umast kudi ullist pääst,
rumalist mõttist.
Meil oll´ neio loonatark,
mari maani mõistõlik,
om iks opat umal imel,
kari ant umal kandjal.
Neiokõist meil noorõkõist,
armast au-latsõkõist!
Sinno_ks mi painu pallõmma,
hiidä hellile synolõ:
setä naka_ks sa koto kullõmma,
setä pereht pelgämmä,
kui_ks kuuliq umma koto,
kui pelgsiq umma pereht,
varõq ummõ vanõpit!
Neiokõist noorõkõist!
Läät õdagul magama,
kui kallut katmillõ,
mine_ks mano sa imele,
kalluq mano kandjallõ,
painuq imme pallõmma,
hiidäq hellile synolõ:
"Ülä ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
tulõq sa üles ajama,
kulla, üles kutsma,
kui ma esi kuulõ-i!
Kui ma, helkijäs, heräne,
sys ma ooda-i ajamist,
kulla üleskutsmist,
tulõ_ks ilma ajamalda,
kulla, ilma kutsmalda.”
Ülä ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
peläku-i üles aiaq,
kulla üles kutsuq -
küll tä tulõ aienani,
kullakõnõ kutsuh!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
võit iks elläq, võit iks ollaq,
sedä koto kullõlda,
neid vanõpit varriq!
Ärä saiq kulla-kodo,
saiq raha-rahvahe,
häbü otsõ hüä paiga,
au arma asõmõ!
Langukõsõq linnukõsõq,
vagivahtsõq umadsõq,
eka hooli-i kitteh,
umma armast avvustõh!
Meil om neio tüüline,
tüüline, hoolõlinõ -
kui minti riiht pes´mä.´
kaldu kuuti kandma,
neio jää-s joht kodo magama,
kabokõnõ katmillõ.
Läts iks rinnah rihe mano,
otsah olgi võtma.
Meil om neio loonatark:
olõ-i op´nuq tä unitsõst,
mari, op´nuq magama.
Kui oll´ suur suvi,
hal´as haina-aokõnõ,
lätsi põldu põim'ma,
lak´a vällä laitma,
olli_ks tä põdõr põllu päälä,
kahr kokko kandma:
muuq viho, timä kats,
kand´ kokko katõvõrra,
vei kokko viievõrra.
Kuulõq, korgõ kosilanõ!
Tuud sa pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i,
et sa sait petet, velekene,
saieq laidõt, imelats!
Petet sai mi piho,
laidõt sai imelats.
Meil om neio kitetäv,
armas au-antav,
hoolõlinõ, meeleline,
saa-i kolgalõ kynõlda,
saa-i veerele veerätä.
Teile ütle ni kynõlõ,
maani (=? mari) teile manidsõ:
elägeq ti ilosahe,
kasugõq kauni'ihe!

SL 1736.
H, Setu 1903, 455 (29) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

(Vastus peigmehe kaasikutele).
Võta laulu otsast kinni.
Hot´ ti õigus om ülep,
ti kohus korgõp,
mi ka ei võiq võita laskõq,
tahtu-i pia peri andaq!
Olõ-i meil neio põlõtav,
imelats laidõtav,
eka_ks mi hooli-i kitteh,
umma armast avvustõh!
Kui oll´ imel neiokõnõ,
käsikannõl kandjal,
oll´ iks muna moro pääl,
as´ah ese aknil,
olli_ks meil siidi saina pääl,
paprõq pajalavva pääl.
Kui nakas´ jo ese andma,
veli viina juuma,
sattõ siidi saina päält,
paprõq pajalavva päält.
Kui tä_ks oll´ ese kotoh,
kui_ks tä tandsõ vele tarõh,
käu-s ese ikkõh,
neio kandja kahitõh:
"Jääse_ks kodo kullakõnõ,
velisille virvekene!
Agu ma pillu priidanat,
saada vällä saaja?"
Toda_ks pelgä-s mi ese,
kahitsõ-s kandja.
Eski meil piho priidanas:
tsõõrisarn sada mass,
verekipõn´ mass viiskümmend,
tsõdsõ tutt tuha ruublit,
hiuss mass hiiro ruuna,
palõh mass pall´o rahha.
Eka_ks mi hooli-i kitteh,
umma armast avvustõh!
Kui_ks meil olli neiokõnõ,
üles kasvi kabokõnõ,
kuul iks käveq kuvvõq kosjaq,
nädälil neläq-viieq.
Ärä_ks vässüq värehtitulbaq,
ramõhuvvaq ussõrambiq
kosjahobõsit hoitõh,
kosjo vasta võttõh.
Oh neid kolga kosilaisi,
oh neid nulga nuurimiihi -
tõivaq kyik viina vii võrra,
tõivaq olut oja võrra!
Oh meil neiot noorõkõist -
võta-s viino velütsist,
võta-s olut umatsist,
oodi_ks tä viina vesselät,
oodi_ks tä olut usinat.
Miä viinaq oll´ vesseläpäq,
kua olu oll´ usinap,
sinnä_ks nakas´ ese andma,
veli viina juuma,
nakas´ iks neio minemä,
imekana kalluma.
Ülä_ks ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i,
et iks saa kuri ti kodolõ,
vihhas´ ti velitsille!
Ülä_ks ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
eka_ks mi olõq kurja suku,
olõ-i verd vihasat -
mi olõ suku sorõhõt,
olõ verd vesselät,
olõ-i meil iks kurja kunagi,
tulõ-i halva harvakult!
Ülä ime_ks helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
meile nu joosiq nuuq jutuq,
sõvviq nuuq synomõq -
oh iks nuuq külä külmäq keeleq,
oh valla vaivaq nynaq,
keä tahtsõq saaja hukada,
laulatamast lakja aiaq!
Üläkene_ks helläkene,
kasa, meelimar´akõnõ,
käu-s neio ängämmä,
os´al asõnd ots´ma -
esi ti_ks võtiq, esi petiq,
umil iks käveq hüvvil hobõsil,
ravvatsil rattil,
käve_ks imega mõlõbaq,
kandjaga katõkesi.
Meil iks minnäq, miä tetäq -
meil iks minnäq kohtuvallõ,
ei meelitahtuvallõ!
Langukõsõq, linnukõsõq,
s´oo_ks mi kuuli üle kolga,
veidükese üle veere:
minno ikiq võttõh,
kahitsiq kandõh -
olõ_ks ma väega väikene,
kabokõnõ kasinakõnõ.
Langukõsõq, linnukõsõq,
teile_ks ma ütle ni kynõlõ,
mari, teile manitsõllõ:
kui ma_ks olli ese kotoh,
kui ma_ks tandsõ vele tarõh,
minno joht sul(g)uh hoieta-s,
kaartih kasvatõta-s.
Kui_ks kirmasõq kiirdüq,
kui_ks astõ armas pühi,
neio_ks keeri kirmasõhe,
neio astõ alõvahe,
olli muna muidõ man,
tõnõ neio tõistõ man.
Sääl iks ti näiq neiokõist,
kavatsõlliq kabokõist.
Velekene_ks noorõkõnõ,
tuud iks ti pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i!
Väikene om iks vällekene,
till´okõnõ teräväkene.
Esi_ks sa hoiat hobõsit,
kaarasüüjit kasvatõllõt -
till´okõnõ om hopõn tüütekij,
matal´ hopõn maakündjä!
Nii_ks ma, noori neiokõnõ,
nii_ks ma, kassuv kabokõnõ:
matal´ iks neio majapitäj,
kassin - kar´aravitsõja.
Velekene_ks noorõkõnõ,
eka_ks sa pikki ihaku-i,
korgit kor´aku-i:
pikk jääs pinki istma,
suur nulka suikma!
Mi_ks noorõq neiokõsõq,
kasuvaq kabokõsõq.
Velekene_ks noorõkõnõ,
kuulõ_ks sa, pikk peiopoiss,
kuulõq, korgõ kosilanõ!
Kui sa sedä usus võta-i,
usus võta-i, tyõs panõ-i -
olt iks sa rahha lugõnuq,
olt vaskõ vaheldannu -
kokos´ om kuldraha.
Va[a]luh hot´ om vasõraha,
kodo_ks tuut kuldraha,
ilosa raha ese tarrõ.
Nii_ks ma, noori neiokõnõ:
väikene olõ, vällekene,
till´okõnõ, teräväkene!
Tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud iks sa murõht murõhtagu-i:
jääs iks sul tüü tegemäldä,
maja asõl´ ajamalda.
Küll iks ma tii ti tüü,
küll iks ma aja ti asklõ!
Kui_ks ma olli ese kotoh,
vinnü uma vele tarõh,
hot´ oll´ esel esändä maaq,
talopojal puustusõq,
kui_ks tull´ suur suvi,
suur suvi, kinä kevväj,
ese joht võta-s vyyrit,
vell´o joht palka-s palgaliisi!
Oh iks mu, nuurt neiokõist,
kasuvada kabokõist -
till´okõnõ, olli_ks tüü man,
väikene, välä man!
Lätsi_ks põldu põim'ma,
lak´a väljä laabima,
põimi_ks maaha kui põdõr,
kanni_ks kokko kui kahr.
Umma_ks veljä noorõkõist,
imelast helläkeist -
viljä jõvva-s kokko viiäq,
takah kuhja kohendaq,
kui_ks sai neiol põimõtus,
kallil kokko kannõtus!
Eka_ks mi hooli-i kitteh,
kitteh, kiusatõh,
umma armast avvustõh!
Kui_ks lätt riiht pessmä,
kulla kuuti võtma,
eka_ks meil kulla kodo jää-s,
mari kodo magama -
lätsi_ks rinnah rihe mano
otsah iks olgi võtma.
Sai_ks riih pessetüs,
kulda-kuut´ kannõtus -
oh meil neiot noorõkõist,
imelast helläkeist -
eka tä_ks inne kodo tulõ-s,
kulla kodo, mar´a majja,
jätä-s risust rihetiid,
jätä-s asust aiatiid -
ärä_ks riibi rihetii,
aie_ks kokko asutii!
Kuulõ_ks sa, ülä ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ!
Saa_ks sul meelikas minnij,
käsikannõl kandjal,
sõrmil synakullõja.
Kohe_ks käset, sinnä käüse,
kohe_ks oppat, sinnä oius!
Kui_ks tä oll´ umah kotoh,
elli uma ese tarõh,
oppa-s ime unitsõst,
uma maama magama.
Neio-oll´-ime hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline.
Nii_ks tä opas´ umma last,
umma_ks kanna karistõlli:
"Tütte_ks-reni armahõni,
mino_ks kallis kanasõni,
tii_ks sa tüüd, nii kui ma tei,
aja_ks sa asõld, kui ma aja,
nii kui ei tulõq häpü hüä man,
tulõ-i tiko terävä man!
Kui sa_ks saat ülä kodo,
saat kasa kaalalõ,
elät päävä, kaet kats -
kodo ehk juuskvaq nuuq jutuq,
kodo_ks sõudvaq nuuq synomõq:
"Egas iks tä mõista-i mõnd tüüd,
taha-i tetäq talotüüd,
om op´nuq unitsõst,
mari, om op´nuq magama!"
Toda_ks taha-i ma, neio ime,
kannahtõllõ-i kandja,
tuud saa kuri mul kullõlda,
saa kalg´ kannahtaq,
kuri saa hüäle hõimulõ,
rikut ar ristisysarõq!
Tüttereni_ks armahõni,
mino_ks kallis kanasõni,
olgu-i_ks uma usu perrä,
mur[d]ku-i uma muu perrä,
uma_ks elo unõhtaq,
kallis elo kaotaq -
naistõ saa hirm hiussihe,
naistõ saa vaiv varbihe!
Murra_ks tuu muu perrä,
opiq tuu usu perrä,
kui_ks sääl inne eletäs,
mustõ muuq vanõbaq!
Kodo_ks juuskvaq hüäq jutuq,
kodo_ks sõudvaq hüäq synomõq,
sys saa_ks illos´ sino imel,
kallis su kandjal,
hüä saat hüäle hõimulõ,
rikas ristisysarillõ!"
Kae ma_ks, kae meelestäni,
kae_ks ma meele poolõstani:
vahtsõ_ks languq, linnukõsõq,
mi meelimar´akõsõq,
nu_ks mi kiti umma tsõtsõ,
umma armast avvustõlli.
Nu_ks ti kitkeq umma veljä,
umma armast avvustagõq -
nu omma_ks mõlõpaq kitetäväq,
armaq au-antavaq!