20. Noorele peigmehele.

SL 1737.
H, Setu 1874-1877, nr. 77 < Järvepää k. - Joh. Hurt < noor neiu Ul´ka (1877).

Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
sinno mõista-i mi kittäq,
sinno mõista-i mi laitaq,
tiiä-i kuigi kõnõlda:
sinno latsõh lähätedi,
inne-aigu ehitedi!
Kutsu-s mi sinno kosilasõs,
mõtlõ-s naase naitijas:
üte suvõ sa öütsih käveq,
kats suvvõ kar´ah käveq,
kolmandal sa naase kosõq,
veit viirde au-viinaq.
Edo sino esekest,
sino tähe tätäkest -
tegi sul varra vaivasärgi,
inne muida murrõ-särgi!
Olõ-s aigu ehitädä,
olõ-s päivä sinno päätiq,
olõ-i viil ikä elänü,
kavva aigu kasunuq.
Olnuq sa aigu inämbä,
kasunuq sa katõvõrra,
sullõ tulnuq tuhandõlisõq,
sullõ saanuq saandõlisõq.
Sedä mi kuuli üle kolga,
veidü sai tiidä üle veere:
sullõ ese naase naidi,
sullõ kaubõl´ kasvataja.
Ese võtt´ umma miilt piti,
sai umma salvust piti.
Agu saa-i vele salvust piti,
mi vele miilt piti?
Saa elo ikulinõ,
kasuminõ kah´olinõ.
Olõt viil ulli oppamata,
nuuri ilma noomimata,
võtat perre pilgada,
võõra ime ikõtõlla.
Olnu sa aigu inämbä,
kasunu sa katõvõrra,
lännü sa suvõ suurõmbas,
lännü talvõ targõmbas,
võtnuq umma miilt piti,
saanuq umma salvust piti,
olõs saanuq elo ilolinõ,
kasuminõ kaunikõnõ!