26. Üldäs, kuri ülä ime.(Vakanaised laulavad.)

SL 1744.
H, Setu 1903, 205 (97) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kae_ks ma kae meelestäni,
kae_ks ma meele poolõstani:
oh mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi_ks meelimar´akõist!
Tuud iks tä ikk ilmaväega,
kadoväega kahitsõllõs:
üldäs iks kuri ülä ime,
kalg´ iks kasa kasvataja.
"Oh iks nu minno, neiokõist!
Ime_ks sääl üldäs võtvat ikkõh,
kandja võtvat kahitõh -
ülä võtt iks kui ime ikkõh,
kasa ime kahitõh,
määne saa_ks mul elo elämine,
määne saa_ks mu, os´a, olõminõ?
Sys saa_ks mu elo ikulinõ,
sys saa_ks mu muudo murrõlinõ!
Kui tulõ_ks ülest hummogul,
varra_ks inne valgõ'õt,
mino nakas tä arvo arvamma,
perrä nakas tä arvo pidämä,
sys saa_ks mu elo ikulinõ,
sys saa_ks mu muudo murrõlinõ.
Kohe lää_ks ma, nuur neiokõnõ,
kohe lää_ks ma, kassuj kabokõnõ,
kelle lää_ks ma mano, mar´akõnõ,
kelle lää_ks ma ligi, linnukõnõ?
Ülä_ks imme helläkeist -
tollõ tohi-i_ks ma kurja kuulutaq,
hani, tohi-i_ks ma halva üteldä.
Oh iks nuurt neiokõist,
kasuvat kabokõist -
pidä_ks tä päävä söömäldä,
pidä_ks tä lõõvo lõunõlda,
neiol olõ-i mul kellegi üldäq,
mar´al olõ-i mul kellegi manida!
Neio ütle_ks ma üläle,
kabo_ks ma kasalõ kynõlõ -
ülä tohi-i_ks imele üteldäq,
kasa tohi-i_ks maamalõ manida!
Oh iks nu minno neiokõist!
Sai_ks ma iäst ikma,
mullani_ks ma sai murõhtamma.
Olõs iks saasiq nii, neiokõnõ,
nii_ks, meelimar´akõnõ:
saasi_ks ma neiost tagasi,
saasi_ks ma kabost kattõ kõrda,
suvõ_ks ma söömäldä olõsiq,
talvõ_ks ma kängäldä käusiq,
olõs saasi_ks ma neiost tagasi,
saasi_ks ma kabost kattõ kõrda!
Saa-i ma neiost tagasi,
saa-i_ks ma kabost kattõ kõrda,
sai_ks ma iäst ikma,
kulla, iäst kuukma.
Um iks kuri ülä ime,
kado_ks-kuri kasa ime,
jõvva-i_ks ma kurja kullõlda,
jõvva-i_ks ma kalgõ kannahtaq!
Miä_ks ma või võivõ tetäq -
s´oo um iks Eessu iskmine,
s´oo um iks Looja luuminõ,
saa-i_ks luuduvat paedaq,
kirotõttu kelle andaq!
S´oo_ks Eessu nii iske,
Mari_ks maalõ kirotõlli.
Neio_ks-kõist noorõkõist -
hot´ um iks taa kuri ülä ime,
kalli kasa kasvataja,
eka päse-i ma pakku, pardsikõnõ,
päse-i ma lindu, linnukõnõ!
Elä_ks ma üte Eessu pääle,
looda_ks ma üte Looja pääle.
Oh iks nu minno neiokõist,
minno_ks meelimar´akõist -
neio_ks mu elo essü,
vallus´ iks mu elo vass´u,
essü_ks mu elo igävest,
virve_ks elo viimätsest!
Jummal iks tiid, jumalakõnõ,
miä saa_ks minost vaesõst!
Ülä_ks imme helläkeist,
kasa_ks maamat, mar´akõist -
taha-i kostaq kurja synna,
üldäq taha-i_ks üli-ilotohe -
imel iks vaja inäbä üldäq,
kandjal iks üldäq katõvõrra!
Lätt iks mul halu hammõhe,
kuri_ks nu kulda-kota sisse,
piät iks ma kur´a kullõmma.
Ime_ks kost kur´a syna,
ime_ks haard halva syna,
tuud võta-i_ks ma kurja kuul[d]vast,
võta-i_ks ma tiko tiidväst,
sõku_ks ma kur´a kundsa ala,
tandsi_ks ma jalatalla ala,
taha_ks ma ollaq oigõ,
perreh iks ollaq pehmehe!
Ime_ks-keist helläkeist!
Jõvvasi_ks ma kur´a kullõlda,
jõvvasi_ks ma kalõ kannahta,
sys olõsi_ks mu meelest pareba,
olõsi_ks mu keelest kergep!
Jõvvasi_ks ma imme kullõlda,
kandjat kannahtõlla!"
Kae_ks ma kae meelestäni,
kae_ks ma meele poolõstani!