27. Noorik üldäs kuri ollõv.

SL 1745.
H, Setu 1874-1877, lk. 139 nr. 63 < Puugnitsa k. - Joos. Hurt < Usti (1874).

Langukõsõq, linnukõsõq,
madalikuq meelimar´aq,
meile joosiq nuuq jutuq,
nuuq sõnomõq sõidivaq:
tsõdsõ ülti teil kuri olõvat,
ülti tä kalg´ kasuvat,
ülti hoiet hellikoh,
kavalahe kasunu.
Pett´o, noori vell´o[ve]ni,
Pett´o, kallis imekana,
kui sa võtat kur´a naase,
võtat kur´a, kos sa panõt,
kohes viit vihasa?
Või-i turgu tougada,
või-i müvväq, vaeldada!
Kui sa ollit noori meessi,
kui sa künniq kur´a põllu,
äestit põllu ädälätse,
jälki põlit tuu põllu,
jätit maalõ tuu maa.
Kui sa naad´at kur´a naase,
ostat kur´a ubasuu,
olõ-i tä põllus põlgminõ,
maas maalõ-jätmine!
Pett´o, noori vell´oveni,
miä sul tetäq, kohe minnäq,
kui om Looja nii loonuq,
kui om Jessu nii isknüq!
Loodat sa üte Looja pääle,
elät üte Jessu pääle -
Looja looguq sullõ tervüt,
Jessu isk´küq sullõ ikä!
Velekestä noorõkõsta,
mi meelimar´akõst -
miä tetäq, kohe minnäq,
kui om Looja nii loonuq,
kui om Jessu nii isknüq!