28. Kiitus ja õpetus noorikule.

SL 1746.
EKS 8º 3, 423 (19) < Räpinä, Naha k. - Joh. Hurt < Höödo naine (1876).

Kas taa mass mi vaiva,
mi vaiva, meeste vaiva,
mi hulga hobõstõ vaiva,
pääle katsa kaasikõ vaiva?
Är no_ks mass mi vaiva,
mi vaiva, meeste vaiva,
mi hulga hobõstõ vaiva,
pääle katsa kaasikõ vaiva!
Tühält lätsi, tükü tõie,
ao viidi, as´a saie -
tõie kodo kukukõse,
moro pääle munakõsõ,
uss-aida ubinakõsõ!
Saie talolõ tallitaja,
imele iist-minejä.
Ärä peti, ärä võti:
peti piiraku küdsäjä,
laja vadsa latsutaja,
puhta pudro keetijä,
valgõ vadsa küdsäjä,
ilosa lastõ imetäjä!
Kuulõq, noorik noorõkõnõ,
kodotütär, kukukõnõ!
Ärä käuguq kärkih,
pangu-i ust paukuh,
soola-lasõq-saajal suigatada,
leibäsaajal lebädä,
teku-i ussõ uigahust,
pajalavva plaksahust!
Olõq hoolikas hummongu,
meelitarka mehenaane:
uutku-i üles-ajajat,
uutku-i mano manitsõjat,
kõrvalõ kõnõlõjat -
haaraq umasta aosta,
taipaq taivatähistä!
Tulõq üles hummongula,
ennevarra valgõ'õla,
nüssäq lehmäq, saadaq kari,
lasõq huuq huulitsalõ,
varsaq lasõq vaanijalõ,
jätäq küdü küle pääle,
nado armas asõmõlõ,
sis kullas kutsutas,
hõpõ'õsta hõigatas!
Heedäku-i sa, mari, magama,
linnukõnõ, lebämä -
tiiq tii tiigi poolõ,
ajaq jäleq järve poolõ,
kaaluq, näio, kaivo poolõ,
veeräq pada vettä tasa,
tuli tiiq ala toidõldõh!
Hillä mineq ime mano,
tassa ülä taadõ mano,
hillä sa ime virotõlõq,
tassa taadõ liigutõlõq:
"Tulõq üles, ülä ime,
kaaluq üles, kaasa kandja!
Pada sako pallõ'õlõs,
katal kesvi keerdeles,
saaq sisse salvõterri!"
Ülä imel süä süttü,
ülä imel miil miildü:
“Sai meelikas minijä,
helläline pojanaine -
saa külge jo küllütellä,
saa sälgä jo sirotada!
Kui mo haigõs haarõtas,
kui tõbitsõs tõmmatas,
jää-i leib küdsämädä,
jää-i pada kiitmädä,
jää-i pere söömädä!”

SL 1747.
EKS 8º 4, 120 (15) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Liisa Samuilov (1877).
Neiokõnõ noorõkõnõ,
olõs iks mullu mullõ tulnu,
kolmahavva, kui ma kosõ,
ma olõs ammu aida tennü,
koputõlnu kulla-tulbaq!
Tennü_ks aida hanimunõst,
katusõ kanamunõst,
trepi_ks pannu pardsiluist,
har´a havvõhambist,
lae_ks loonuq latikist,
ussõ_ks-põõnaq põdraluist,
ussõ sagaraq saaridsõq.
Tennü_ks sisse siidisängü,
koputõlnu kullatulba
noorõ nooriko maada,
uvvõ kaasa uinutada!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
tunnõt sa aigu üles tulla,
arvat aigu üles astu?
Arvaq sa umalt ajalt,
taipaq taivatähiltä:
neiokõnõ noorõkõnõ,
tulõ sul kuu kotsilõ,
ago aad´arästähe!
Kui sa ei tunnõq üles tulla,
arvaq sa aigu üles astu,
sys panõ ma_ks piidsa pää ala,
karbatsi kattimõ veerele,
kui ma viisi, ni vitsuda,
kui ma suta, ni sopuda!
Kui_ks tunnõt üles tulla,
arvat aigu üles astu,
sys panõ pilli pää ala,
kandlõ kattimõ veerele -
sys iks pillilä virodi,
kandlõla üles aie.
Olgõ terve mi vel´o,
kes es kosiq korgit,
riibuq ülirikkit!
Võtt´ iks vaesõ tarõsta,
armõtugi ahjo iist,
põlõtu põrmandult -
seeni_ks vaenõ lehmä nüssi,
lehmä nüssi, leevä kasti,
leevä_ks kasti, kar´a saat´,
meeni_ks suur suuda mõsk´,
rikas rindo silitseli.
Rikas iks tõrõl´ tarõhna,
ilma vöödä voodõ'õla.
Sälg jäi_ks üle sängü veere,
perse üle pingi veere.
Külä- täl iks -litsiq lehmä nüssiq,
külä-täl-kakuq karja saadiq,
värehtevarvaq vas´ka joodiq,
tammõpakku tarõ pühke.