3. Vakarahvast võetakse vasta.(Peigmehe kaasikud laulavad.)

SL 1709.
H, Setu 1903, 145 (71) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Miä_ks nu taa rahvit,
kua_ks nu kulla käujit?
Taa_ks vala tsõdsõ vakk,
taa_ks keeräs tsõdsõ kirst,
neio tulõ taa_ks ime helläkene,
neio_ks maama, mar´akõnõ.
Hillä_ks nu, hillä, helläq languq,
tassa_ks nu, tassa, targaq languq!
Umma_ks teil iih sõasõnniq,
sõa_ks sõnniq, roodsi ruunaq,
umma_ks teil hüäq hobõsõq,
kalli_ks kaarasüüjäq.
Künnü_ks mi teilt küsümä:
tants´kõq ti_ks meile tasatsõhe,
(h)oidkõq ti_ks meile oigõhe,
ärä_ks ajagu-i üle aia,
kaalutagu-i üle katusõ!
Um iks teil hopõn siibaga,
lina_ks-teil-lehte linnatav.
Pillu_ks mi ette pedäjit,
kanna_ks mi ette kadajit,
sys saa-i ti aiaq üle aia,
üle_ks katustõ kaalduda.
Kuulkõ_ks ti, oigõq umadsõq,
vagi_ks-vahtsõq linnukõsõq,
tulgu-i_ks meile torõhõhe,
käugu-i_ks meile kärehehe,
hot´ um iks teil uhkõq umadsõq,
kado_ks-rikas kallis hõim!
Saat iks vasta võõdõtus,
armahe arvatus.
Langu_ks-kõsõq, linnukõsõq,
neio_ks sa ime helläkene,
mille_ks sa kaalduq kaugõst,
jäie_ks üli-ildast?
Oh iks neiot noorõkõist -
ärä_ks tä uinus uutõh,
ärä_ks tä vaos vahtih:
“Kuna tulõ_ks uma imekene,
uma_ks marja maamakõnõ,
kuna_ks keerüs mino kirst,
kuna_ks astus annivakk?
Sääl um iks mul seeh siidirõivas,
all iks kaasõ kalõvanõ!"
Siih tulõ täl iks vajja siidirõivast,
kaalus iks vajja kalõvast -
naatas iks neiot ehitämmä,
naatas iks kapo kabostamma!
Neio_ks-kõist helläkeist,
maamat, meelimar´akõist!
Mille jäi_ks sa üli-ildast,
jäi_ks kado-kaugõst?
Viidi_ks sa ao umah kotoh,
viidi_ks sa ao velisil.
Ime_ks-kene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ,
teidä_ks mi viinal vasta võta,
teidä_ks mi ollõl tarrõ otsi,
uhkit iks umatsit,
võta_ks mi vasta vyyrit,
kae vasta kabo kallistajat!
Ime_ks-kene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ,
tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud iks sa murõht murõhtagu-i,
et sai_ks sul tütär tühjä paika,
neio_ks nälä kaalalõ!
Saa-s iks neio tühjä paika,
neio_ks nälä kaalalõ,
eka_ks saa-i leivä leinä:
saa-s iks võlgu-võtjallõ,
külvü_ks-mõõdu küsüjälle -
sai_ks tä võlgu-andjallõ,
sai_ks tä mõõdu myytjallõ,
um iks täl aidah annivakaq,
umma_ks täl salvõh saadivakaq!
Ime_ks-kene helläkene,
olt iks sa jumala pallõlnu,
olt iks sa Marija maninu,
olõ-i sa kuustõ kumardannu,
risti_ks pillnuq pedäjähe,
olt iks sa käunuq kerikohe,
olt iks sa astnuq alõvahe -
selle sai_ks tütär hüvvä paika,
kana_ks paika kallihe!
Ime_ks-kene helläkene,
kui saanu_ks su tütär tühjä paika,
neio_ks nälä kaalalõ,
täl olõs iks tulnuq leivä lein,
leivä_ks lein, soola surm.
Ime_ks-kene helläkene,
teno_ks olguq jumalallõ!

SL 1710.
H I 6, 98 (3) < Setumaa - K. Fluss (1894).

Miä taa_ks hulka huulitsah,
pikkä hulka piiri pääl,
kiä taa_ks suuri sõidanõs,
ilmakõrki kõndinõs?
Omma_ks naaq tii-küsüjäq,
piibu palama pandjaq?
Kui ommaq naaq tiiküsüjäq,
piibu palama pandjaq,
om iks tuli tuhkhavvah,
ommaq siih mul serenkaq -
pankõ_ks ti piipu palama,
minkeq meiltä minemä!
Ärä ma kai_ks meelestäni:
olõ-i naaq tii no küsüjäq!
Agu tahtvaq minnä Tartuhe,
mõtliq minnä Mõnnistohe?
Ärä ma kai_ks meelestäni:
kas omma naa_ks Tartu targaq saksaq?
Olõ-i naa_ks Tartu targaq saksaq,
Riia imändäq ilosaq -
omma naa_ks valgõq vakapoisiq,
kiriväq kirstu-imändäq!
Vahtsõq languq, linnukõsõq,
mi meelimarákõsõq,
ärä_ks meele torrõq tulgu-i,
torrõq tulgu-i, kärreq käugu-i!
Ega mi tunnõ-i torõhit,
käänä-i päädä kärehille.
Tulgõ_ks tassa ti talolõ,
mi majja madalusi -
meil iks hillä eletigi,
meil iks tassa tahetigi!
Ajagu-i ti ese paja pääle,
saatu-i mi ese saina pääle,
teku-i_ks töödä mi esele,
ajaviideht mi vell´olõ!
Ese om meil üli-ütsindä,
kasvataja katõl käel.

SL 1711.
H, Setu 1874-1877, nr. 105 < Ton´a k. - Joh. Hurt < Palaga (1877).

Kae, kae mi meelestäni,
uma meele poolõstani:
sisse meil tulõ sugu suur,
sugu suur, võsa võiv!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ummi pinke sa pikendäq,
ummi laudo lajendaq!
Kaaluq sa ussõ kaemahe,
ussõ mineq sa tsõõrilõ morolõ,
vel´o, mineq sa va(a)nijalõ -
suku mineq suurt tun[n]istama,
võssa mineq vasta võtmahe!
Kaeq, vell´o, meelestäni,
kas taa mahus mi majja,
kas kaos mi kaartõ ala?
Kui taa ei mahuq mi majja,
kui ei kaoq mi kaartõ ala,
võtaq sina sis kirvõs kätte,
kuudaq võtaq kuralõ olalõ,
maalõ pessäq sis piidaq pihlapuitsõq,
maalõ pessäq sis ussõq sa uibotsõq!
Kui sis ei mahuq mi majja,
kao-i mi kaartõ ala,
suurõq ommaq väräq soie poolõ,
lajaq ommaq väräq laanõ poolõ -
suurõq lasõq sis väräq suu puult,
lajaq lasõq sis väräq laanõ puult,
lasõq sis suul suuhu minnä,
võsal lasõq minnä võrõnguhe!
Selle lasõq suul suuhu minnä,
võsal lasõq minnä võrõnguhe:
mille mahu-i tä mi majja,
kao-i tä mi kaartõ ala?
Kyik ommaq täl vyyraq võõdõduq,
koda- ommaq täl -poolitsõq kor´aduq.
Selle om täl võõdõt vyyrit,
kor´at om täl kodapoolitsit,
et um mi vel´ol koda korgõ,
om täl maja margolinõ.
Vasta või võttaq vyyrit,
kor´atuid kodapoolitsit:
teie tä olut oja võrra,
tegi tä viina vii võrra,
jõvva-i vyyraq viil vähendädä,
lajalt kor´atuq lühendädä.