31. Õpetus peigmehele.
SL 1750.
H II 3, 58 (42) < Setumaa - H. Prants (1889).
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
küünü ma sult küsümähe,
nõsõ sinolt nõudõmahe:
kohes sa lätsiq kosjovallõ,
kosjovallõ, osjovallõ?
Kas sa lätsiq kotta korgõhe,
vai lätsiq majja margatsõhe,
vai lätsiq sa valda vaesõllõ,
kihelkunda kehvätsehe?
Võtnuq innemb vallast vaesõlatsõ,
kihelkunnast kehväkese,
sys olnu sa, vell´o, loonatark,
kallis, olnu kundsõni kavala -
ni kavva vaenõ vasika juut,
leinäline lehmä nüss,
kunas suur suud mõsk,
rikas hinnäst ehitelles!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
nu kosõq sa kotost korgõst,
kosõq majast margatsõst,
sääl olli kulda kuhja luudu,
hõpõ sarda salitu.
Velekene noorõkõnõ,
kostki nu kattõ anda-s,
anda-s esä elämist!
Olnuq sa, vell´o, loonatark,
kallis, nu kundsõni kavala,
võtnuq sa vallast vaesõlatsõ,
kihelkunnast kehvälitse,
sys saanuq sul tütär tüümiis,
kabo saanuq kangakudaja!
Vaenõ pall´o vaiva nännüq:
vaenõ elli ordõ pääl,
magasigi pardõ pääl.
Kui tuu orsi helähtü,
ku tuu parsi painahtu,
näio üles heräsi,
kullakõnõ kuulahti,
ni tull´ üles üükir´ost,
taitsõ taivatähistä.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
nu kosõq sa kotost korgõst,
kosõq majast margatsõst.
Oh sul imme helläkeist,
oh sul maamat, mar´akõist -
ime ihas´ meelikat minijät,
ihas´ käpet käskijalga,
kiä nu imel iih lätt,
iih lätt, perrä jääs,
iih lätt, inämb tege,
perrä jääs, pia saa.
Ime hoiõ hüvvä poiga,
imet´ poiga ilosat,
ihas´ iih-minejät,
pia peräh-tulõjat.
Jummal tiid jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
iäs saa iihminejät,
pia perähtulõjat?
Moo nu imel iih minnäq,
iih minnäq, inämb tetäq,
perrä jäiäq, pia saiaq?
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
nu saa sul naane naidõtus,
tsõõri-saa-sarna saadus -
olkõq sul iks armu naaselõ,
olkõq sul armu imele!
Umma imme unõhtagu-i,
umma memme meelest heit´ku-i!
Ime näkk´ ohto hoitõh,
näkk´ kaiho kasvatõh:
läbi sau sanna küti,
läbi vihma viha havvi,
viis tä alla alastõ,
tuu-s tä alla mähkmeldä!
Oh sul imme helläkeist,
oh sul maamat mar´akõist -
anna-s suud sulastõ nätäq,
pääd nätäq päivilisil!
Ime läts´põldu põimama,
läts´ kaaro kasima,
rüpüh oll´ täl rükä põimõh,
kaalah kaara kasimisõl.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
kullõq sa ime synakõnõ,
mõistaq sa memme meelekene!
Läät sa turgu, tuvikõnõ,
läät sa liina, linnukõnõ,
velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
tuut sa näiolõ kulatski,
memmele tuuq mesileibä!
Ime näkk´ vaiva hoitõh,
näkk´ kaiho kasvatõh,
ime hoije hüvvä poiga,
imet´ poiga ilosat.
Oh sul imme helläkeist,
oh sul maamat, mar´akõist -
linnu ihkas tä(ll) lehmänüssjät,
kallis ihkas tä(ll) kar´a saatjat!