38. Vakanaiste laul, kui pärast tõist ravitsemist noorikule raha-andid hakatakse korjama.

SL 1759.
H, Setu 1903, 155 (74) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kuulõq sa_ks, sirgõ sysari,
astu_ks sa aulavva mano,
liigu_ks sa leemelivva mano,
kaaluq sa_ks siiä kaema,
tulõq sa_ks, neio, nägemä!
Neio_ks imme helläkeist,
umma_ks maamat mar´akõist -
haard´ iks tä hamõht panda,
liuda liigutõllaq.
Kuulõ_ks, mi sirgõ sysari,
sullõ panõ mi_ks liuda linige,
pääle_ks paari kaputit -
linige anna_ks mi lipõ mõskmast,
kalõ_ks kuiva kolk´mast!
Kuulõ_ks sa, sirgõ sysari,
hallõ olõ-i meil hamõht panda,
kallis olõ-i kaputit kaalutada,
linikit liigutõlla!
Kuulõq sa_ks, sirgõ sysari,
mõista_ks sa, meelimar´akõnõ:
kui tulõ_ks meil ärä minnä -
kui_ks mi sino siiä jätä,
jätä mi_ks mar´a s´oohe majja,
jätä mi_ks kulla s´oohe kodo?
Kui lää mi_ks kodo, kullakõsõq,
majja lää mi_ks, meelimar´akõsõq?
Ese_ks meil uinus uutõh,
ese_ks meil vaos vahtih,
kuna_ks vakk kodo vala,
kirstu_ks-viijäq keerüseq.
Ese_ks-keist helläkeist -
küünüs iks meil ese küsümä,
nõsõs iks ese nõudma:
"Kuis teid iks sääl hoieti,
armahe arvati?"
Kui_ks mi ütle sino läbi,
kui_ks mi kuugu kulla läbi?
Tulõ_ks sinno siiä jättäq:
siiä mi_ks jätä silmäkirä,
kodo mi_ks vii kulla nime!
Majja_ks mi vii mar´a nime,
siiä_ks mi jätä silmäkirä,
siiä mi_ks jätä neio näo,
virve_ks mi siiä veerätelle -
lää_ks mi kodo kurvalitsõq,
sinnä_ks mi silmäviilitsõq.
Armas um iks är minnäq,
kurvalinõ umma kodo!
Kuulõ_ks sa, sirgõ sysari,
pääle_ks tsõõri tsõdsõkõnõ!
Sullõ_ks mi linigeq liigudi,
sullõ_ks mi kapudaq kaaludi,
anni_ks mi musta mõskmast,
kalõ_ks kuiva kolk´mast!
Oo_ks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi meelimar´akõist!

SL 1760.
H II 4, 411 (173) < Ugareva k. - Jak. Hurt < Kriisa Kati (1886).

Mi_ks kulla sõsarõni,
mi meelimar´akõnõ,
sullõ panõ ma liuda liniga,
pääle paari kaputit!
S´oo panõ ma musta mõskmast,
kalõ kuiva kolk´mast.
Ku sa olliq os´akõnõ,
ku sa kasviq kabukõnõ,
mul olli_ks latsõq väikeseq,
olliq kanasõq kasinaq.
Ma jäi ullõ uinutama,
mar´akõisi magama panma,
sa_ks teiq mino tüü,
aiq mino asklõ.
Olli mul hallõ sinno är anda,
oll´ mul kallis kallutaq.
Sinno haara ma vaja halusahe,
tunnõ vaja tulusahe:
nu jäi ma üli-ütsindä,
kabu katõla käelä,
jääs mul perrä pikäq põlluq,
lajaq väläq laidõtuhe -
astu-i sa appi armallõ,
kallu-i appi kallillõ!
Mino sa kulla sõsarõni,
mino meelimar´akõnõ!
Lää ma põldu põim'ma,
lak´a väljä laap´ma,
sinno ma ikõ hingetühe,
sinno kuugu koolussih!
Lisamärk: Neid tõisendid (1759, 1760) lauldes seisab kaks liuda laua pääl, tõine raha tarbeks, mis mehed sisse viskavad, tõine näputööde tarbeks, mis naised pärast seda omalt poolt kokku panevad.