4. Joomamehe jorutus.

SL 1766.
SKS, Veske-Stein 1, nr. 120 < Setumaa - V. Stein (e.a. 1872).

Hõimukõnõ, suukõnõ,
sööge_ks hüvvä röäleibä!
Kui mi s´oo ette tiidnü,
kabo_ks, ette kavanu,
too[nu] mi koti kulatskijauhõ,
puuda pruusasuurmit,
tapnu mi maalõ tarvohärä,
katõlt-pandnu-kolmõlt kalalivvaq,
nelält-viielt lihalivvaq!
Hot´ iks meilä tinnõ leib,
[tinnõ leib] ja mustaq vadsaq,
hot´ meil viina veidikese,
hot´ olut osa peräst,
ärgu(i) olt ilolda joogu-i,
säksa taari tandsimalda!
Hõimukõnõ, suukõnõ,
ega inne kodo lää-i,
kui panni punni puusa pääle,
sepä särgi siilo pääle.
Sys ollõ õi tõrduq tõrõlõq,
ollõ_ks kurnaq kuulutõllõq:
"Milles ti olt ilolda juut?"
Külest iks ütel´ külgmäne,
veerest ütel´ viirmäne:
"Kohe sa_ks läät, kodolda neio,
veerät, veleldä sysari?
Kodo kooluq, järvi jäänüq,
vesi vele asõmal.
Lehmä sei sääl linnasõq,
hopõn sei humalaq,
tõpraq pessi_ks tõrduvitsaq!"
Vel´o_ks toot´ olt tetäq,
toot´ iks vereht veerätelläq,
esi lausi meelestäni:
"Kutsu ma_ks kokko umadsõq
üttekokko kul´atama,
armast aigu viitemähe."
Saat´ iks sõna sysarillõ,
and´ iks tiidäq armallõ.
Sysar lausi meelestäni:
"Üläkene helläkene,
olgu sul valmiq vadsajauhuq,
kotih [olguq] kulatskijauhuq,
mul valmis vadsakott!"
Ega sant´ sõnna saada-s -
kulda anti kotikandjal,
veeri perrä vereväl.
Lisamärk: Segane ja sellepärast tume laul, on joomamehe jorutus. Katsugu uurijad, mis nemad temast teevad.