5. Hõimupäevalt lahkudes.(Lauldakse peigmehe majas.)
SL 1767.
H, Setu 1903, 462 (32) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
Hõimukõnõ, suukõnõ,
suukõnõ, sorrõkõnõ,
kui_ks meil siist kodo minnä,
s´oost hüästä elosta,
neist iks valgista vadsosta,
pehmilt piirakilt?
Kui mi siist kodo lää
kuiva leeväkoorõ mano,
kalõ leeväkandsu mano?
Siih iks meid höste hoieti,
pehmehe peeti:
olliq kolmõq kulatskijahuq,
olliq katõq valgõq vadsaq,
siih olli_ks katõq kalalivvaq,
viieq-kuvvõq lihalivvaq.
Olliq pehmeq piiraguq -
ahjo_ks panti papõrdõga,
vällä_ks võeti västärdega:
olõ-s koogu-kotussit,
tapidsa tasotuisi!
Meid iks siih höste hoieti,
rahva värki raviti.
N´ooq iks innidseq eläjäq,
var´ol n´ooq vanõbaq,
ese_ks tekk´ iih ilosahe,
murri_ks tä poiga muutsahe.
Jummal iks tiid, jumalakõnõ,
Mari esi madalakõnõ!
Oh võõdõt velenaane,
oh kosit kodonaane -
tuud iks mi tiiä-i ette kittä,
mari, ette manida,
kui tege võõdõt velenaane,
tege kosit kodonaane!
Veereh om ka sääntsit velenaisi,
kolgah sääntsit kodonaisi:
kui_ks kos[i]t kodo tulõ,
vele sysar kodo veerüs,
puul lätt põskõ punatsõst,
tõnõ tõrvanäolitsõst:
"Edo_ks siih kuri kodo tulõ,
edo_ks vihhas´ kodo veerüs;
kodo_ks tulõ suur süüjä,
suurõ süüjä, jämme järräj -
sööse tä_ks lavva lagõhõst,
livva liia paljast!"
Vele_ks-naane, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
sullõ_ks ette oppa,
kallillõ karistõllõ:
ärä_ks sina nii teku-i,
ärä_ks sa, uma, nii olgu-i!
Toda_ks taha-i mi vell´o,
kannahtõllõ-i imekana.
Vell´ol umma_ks kostiq ega kõrra,
ummaq viinaq velitsil.
Vele_ks-naane, linnukõnõ,
tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud iks sa murõht murõhtagu-i,
et iks mi vell´o leeväldä um,
kodovell´o koorikolda!
Vell´ol iks kyõ ummaq liinaleeväq,
saialeeväq sagarah.
Velenaane, linnukõnõ,
tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i,
et iks um meil süküs söögeldä,
um kevväj keedüseldä!
Kui_ks um süküs, ummaq söögiq,
tulõ kevväj, ummaq keedüseq,
kesksuvvõ viil sorõhõpaq!
Vele_ks-naane, linnukõnõ,
kodo_ks-naane, kullakõnõ,
käuq man maitsõh,
karatõh kamandõllõq,
sys iks hüäst peetäs,
ausast arvatas!
A meil ka_ks siist kodo minnäq,
veerdäq ummõ velitsille!
Kodo_ks meid oodõtas,
majja meid manitas:
kodo_ks oodiq ulliq latsõq,
kaivaq väikoq kanasõq,
myni uut puppu, myni päppä,
oodi_ks nääq imme tulõvat,
kandjat kalluvat.
Hõimukõnõ_ks, suukõnõ,
suukõnõ_ks sorrõkõnõ,
kyiki_ks-kese kynõlgõq,
suuga sorahõlgõq:
eläge_ks ti ilosahe,
kasugõq kaunihe!
Kui tulõ_ks tülü tühä pääl,
jahti väiko jao pääl,
ärge_ks ti minguq tüllü tühä pääl,
jaht´ma väiko jao pääl!
Sys nakas iks kolk kynõlõmma,
nakas viir´ veerätämmä.
Kui_ks kuulõt kolgast kur´a jutu,
veerest synomõq vihasaq,
kolga naaku-i jutta kullõmma,
valla suid sorõhit!
Velekene_ks noorõkõnõ,
mine_ks tuu mäe pääle,
keerä_ks tuu kingo pääle,
koh iks hüdseq hüüslivväq,
koh kannuq kaklivvaq;
hüdseq panõq havvah hüüslemmä,
kannuq mäel kaklõmma,
sys saa_ks ti kolgalõ kynõlda,
saa_ks veerele veerätelläq!
Ti_ks elägeq ilosahe,
kasugõq kallihe!